Igavesti minu vanaema
Ka lipu tänane vabatahtlik ülespanek on minu jaoks täiesti loogiline, elementaarne ja üks erilisi austuse märke.
Aastatetagusele mõeldes võin kahtlustevabalt väita, et lapsepõlv maal on olnud minu elu ilusaimaks ajaks. Olen pisikese tirtsuna kogenud just sellist soojust ja armastust, mis mul tänu ema-isa lahusolekule tegelikult suures osas kogemata jäi. Kui ma tahakski nüüd täiskasvanud naisena mõnikord käituda kui väike jonnakas plika, siis vanaemale mõeldes tõmbun tagasi. Mis tema mõtleks kui mind sellisena näeks? 26-aastane jonnipunn!
Just ema ema oli see, kes vaatamata elus kogetud suurele kannatusterajadele jäi meie kõigi silmis lõpuni armsaks ja austusväärseks, kes vaatamata raskele Parkinsonile mäletas peast pikki, kauneid, sügavatähenduslikke luuletusi (ta oli kirjanduse ja eesti keele õpetaja, mingil hetkel ka koolidirektor), kuupäevi, vahvaid lugusid.
Praegusel sajandil tundub naistel olevat niivõrd palju tobedaid pseudoprobleeme. Kui ma mõtlen selle peale, et minu vanaemal oli kuus last, talu, loomad, öösiti õpilaste kontrolltööd-vihikud parandada, siis hakkab mul nende naiste eest piinlik. Tühiste asjade üle virisedes tasub alati oma eelkäijate elusaatuse peale mõelda, kas nendel oli valikut, kas nendel oli aega hädaldada? Kahtlen selles. Neil oli elu vaja elada ja endast pärand jätta.
Minu vanaema kaotas enne enda taevasse minekut kaks last. Üks laps pandi omaenda isa käe läbi trellide taha (võib-olla oli seal põhjus, võib-olla mitte nii väga). Kahtlen, kas tema valu kirjeldamiseks on olemas sõnu.
Seda enam üritasin oma kalli elukaaslasega minna vanaema juurde alati positiivsete uudistega, sest ei suutnud enam rohkem teda muredega koormata. Läksin alati kallistades ja andes oma mehele lillekesed sõrmede vahele. Usun, et see tõi nii palju rõõmu. Võtsin oma südameasjaks aidata vanaemal natukenegi endalt koormat vähemaks veeretada, kuulasin teda. Tema kiitis meid kahte, lapselast ja meest, et oleme nii ilusad koos. Oma keerulisele elusaatusele tuginedes teadis ta, mis on tähtis, mis mitte. Olen seda püüdnud järgida.
Minu vanaema jättis mulle sõnad, mis paluvad mind, et ma austaksin seda, mis on püha, oleksin ise aus ja räägiksin endas valitsevatest probleemidest. Kas mitte ei ole need sajandeid läbivad õnnelikele inimsuhetele aluseks olevad tõed?
Ma armastan Sind, kallis vanaema pilvepiiril! Igatsen ja süütan tänasel emadepäevaõhtul mälestuseks küünla. Anna andeks, et täna hauale ei jõua. Saatsin oma ema, Sinu tütrega lilled. Tulen peagi ikkagi. Ma ei unusta Sind mitte kunagi!
