Ilus lugu: miks ma andsin joodikust ja vägivallatsejast isale uue võimaluse
Toona ei kasutatud ju ka mingeid mobiiltelefone ning kodutelefonil keegi ei vastanud. Ema oli tööl ja temaga ka ühendust ei saanud. Mäletan, et nutsin ja mõtlesin, et issiga on midagi juhtunud. Viimaks ta tuli. Tuikus sisse ja mõmises midagi kasvatajale. Ma täpselt ei saanudki aru. Küll aga sain aru, et ta purjus. Nii väikese lapsena teadsin, mis on joobesolek. Olin seda telekas filmides näinud ning isa käitumine vastas täpselt sellele. Kasvataja ei lubanud mul isaga koos koju minna. Istusime seal nii kaua, kuni õnnestus viimaks emaga ühendust saada. Ta tuli siis kohale ja viis meid mõlemaid koju. Umbes nii see lugu oli, võib-olla isegi ilustan ja isa lõhkus lasteaias midagi ära. Ma olin liiga väike, et seda praegu pildiliselt nii kokku panna. Aga seda tean küll, et mul oli piinlik. Oli ka edaspidi.
Isa jõi raha maha
Ema käis tööl ja teenis raha. Isa lorutas kodus ja jõi maha kõik, mis ema talle vähegi andis. Aeg-ajalt mingeid juhutöid tegi, näiteks aitas naabrite korterit remontida. Siis oli muidugi ka probleem, et ta jäi ühel korral lihtsalt keset tapeedipanekut magama. Ema viis mind tihti Nukuteatrisse erinevaid etendusi vaatama, ta ostis mulle raamatuid. Õppisin ka ise varakult lugema ja arvutama. „Mõistuse pärisid ikka minult,” kiitis ema. Mis ma isalt pärisin, ma ei teagi. Ehk kärsituse ja vähese ratsionaalsuse? Kui ma olin kümneaastane, siis ühel õhtul isa lõi mind. Täiesti tühise asja pärast, olin mängimise käigus tema õllepudeli ümber ajanud. Katastroof missugune, isa andis mulle lahtise käega vastu vahtimist. Õnneks mitte väga tugevalt, kuid siiski. Keegi polnud mulle varem nii haiget teinud, ema ei löönud mind kunagi. Justkui oleks paharet pudelist välja aetud, edaspidi muutus vägivald ja muidugi karjumine meie peres tavapäraseks. Isal olid kompleksid, et ema tegi hästi tööd ja teenis korralikult, aga tema oli luuser. Seda teadsid naabrid ja kogu meie tutvusringkond. Selle asemel, et midagi endaga ette võtta, jõi ta aina rohkem. Ma sain rihma, sain veel rohkem vastu vahtimist. Ma kartsin oma isa ja ma hakkasin teda kutsuma eesnimega — Arvo — ma ei tahtnud teda enam oma isaks nimetada. Kui koolis kästi isadepäeva puhul isale kaart joonistada, tegin seda vastu tahtmist. Hiljem viskasin selle prügikasti ning koju ei viinudki. 14aastaselt mõtlesin juba, et ma tahan kunagi saada üksikemaks. Kes nii mõtleb, ideaal võiks ju olla leida endale ideaalne mees, kellega siis kodu jagada. Mina hakkasin aga kõiki täiskasvanud mehi samastama Arvoga.
Ema jättis joodiku maha
Kui olin 15, siis käis emal klõps ära. Ta oli leidnud uue töökoha, tal oli palju sõpru, tore laps… Ja siis see luuserist diivanikaunistus. Ta viskas Arvo välja. Selleks ajaks oli Arvo ennast nii põhja joonud ja madala enesehinnanguga, et ega ta vastu ei hakanudki. Meil oli ka palju sugulasi ja meessoost tuttavaid, Arvo ilmselt kartis ka, et kui ta ka tuleks ukse taha prõmmima, lõppeks see talle endale halvasti. Ma ei teadnudki siis, mis temast edasi sai. Eeldasin, et kolis vist kuskile teisele poole Eestit, rohkem temast ei kuulnud. Elu läks rööpasse, minultki läksid teatud pinged maha. Lõpetasin ilusasti kooli, läksin edasi kõrgkooli ja pärast seda leidsin hea töö. Meeste suhtes jäid mul siiski teatud eelarvamus sisse. Oma esimese noormehe puhul otsisin ma temas pidevalt vigu. Piisas vaid sellest, kui ta kuskil peol veidi vinti jäi, kui ma hakkasin kõige hullemat arvama. Kokkuvõttes jätsin ma ta ise maha, sest tundsin, et see suhe ei vii kuskile. Ei osanud endalegi täpselt põhjendada, miks ma nii arvasin.
Arvo otsis uuesti kontakti
Olen praegu 25. Eelmisel talvel sain ootamatu kirja Arvolt. Ta palus alandlikult, kas võiksime kokku saada, ta olevat muutunud ning tahaks olla taas osa minu elust. See tundus mulle nii vastumeelne, et ma isegi ei vastanud. Miks tungib see mees jälle mu ellu?! Läks aega mööda, tulid veel mõned kirjad, ma ei reageerinud. Ühel hetkel käis aga uudishimu minust läbi ja ma vastasin talle, et olgu, saame kokku.
Ta oli välimuselt palju muutunud. Kaalus alla võtnud, tal olid prillid ja käis ka viisakamalt riides. Ütles mulle, et jättis alkoholiga lõplikult hüvasti varsti pärast seda, kui ema ta maha jättis. Ta leidis töö ehitajana ja läks selle kõrvalt logistikat õppima. Varasemalt oli ta haridus piirdunud keskkooliga. Ütles, et nüüd töötab päris korralikus firmas erialasel tööl ja elab vaikset elu. Uut naist pole leidnud ja ega otsigi. Ta tunneb, et on elus nii palju sildu põletanud, et on ära teeninud, et elabki üksi. Tundis huvi, kuidas mul on läinud. Küsisin lõpuks, et mida ta ikkagi minust tahab. Kas nüüd peaksime taas kodu mängima, isa ja tütar? Ta vaikis ja ütles siis, et ta pole ära teeninud minu andestust, aga ta soovib, et ma vähemasti teaksin, et kuskil on isa, kes temast hoolib ja kes mõistab, kui valesti ta kunagi käitus.
Klaarisin suhted iseendaga
Võtsin mõtlemisaja ega suhelnud temaga mitu kuud. Viimaks mõistsin, et ma ei saa eluga edasi minna, kui ma pole iseendaga sõber. Ja see eeldab ka seda, et sõlmin rahu Arvoga. Olen ikka kinni lapsepõlves ega suuda ise ühtegi normaalset suhet luua.
Saime uuesti kokku, veel mõned korrad… Rääkisime otse ja ausalt asjadest ning ma suutsin sel suvel esimest korda talle otsa vaadates taas kasutada väljendit „isa”. Me ei suhtle pidevalt, aga ma tean, et ta on olemas ja mul on hea meel, et tal läheb hästi ning ta parim sõber pole enam viinapudel. Loomulikult mainisin seda ka emale, et taas suhtleme. Ta kostis, et tal pole midagi selle vastu, kui see aitab mul minevikupainetest üle saada, aga tema ise ei taha sellele mehele enam eal otsa vaadata.
Usun, et tegin siiski õigesti. Kui mul kunagi endal pere on, siis tean, mis väärtusi hinnata ja ehk ei vaata ma edaspidi iga meest kui potentsiaalset joodikut ja vägivallatsejat.
