Mõtled siis, et vahet pole ja öeldu ei ole ju oluline, isegi isik, kes ütles, pole oluline. Tegelikult on ikka küll. See tuleb meelde järgmisel või ülejärgmisel päeval ja hakkad ikka oma peas otsima põhjust, miks sulle nii öeldi ja kuidas oleks pidanud ennast kaitsma.

Hull on lugu, kui keegi sõlmitseb iga kohtumise eel mõnd sellist lauset, et võimalikult suurt kahju teha. Te küsite, kas see inimese vihkab ohvrit? Julgen väita, et mitte. Tal pole põhjust soovida tolle maailmast kadumist, see ei teeks tema oma kuigi oluliselt valgemaks. Kuid siiski tunneb viimane iga kohtumise järel, et talle on ära tehtud.

Lihtsaim viis sellisest inimesest vabaneda on üldse mitte suhelda. Kahjuks on sotsiaalsed suhted pisut keerulisemad kui ei või jah vastusega viktoriiniküsimused. Ootamatut soovi mitte suhelda ei pruugi mõista kõik ümbritsevad inimesed, sest nende pihta ei visata iga kord mõnda noolt. Üritus sellist noolemänguga sarnanevat suhet teistele selgitada on eos hukule määratud, sest mõistavad vaid need, kes on valitud märklauaks.

Pealegi ei ole korralikult sepitsejale ohvri ehk märklaua füüsiline kohalolek vajalik. Väga kehvasti saab öelda ka teiste inimeste kaudu. Sellest saab arendada omamoodi telefonimängu ja mida ebadiskreetsem on telefonioperaator, seda kindlam on tulemus.

Kuna põgeneda sellisest olukorrast tihti ei annagi, võiks ju otsida põhjuseid. Miks just mina ja miks just tema, mis sunnib teda iga jumala kord sellist aktsiooni ette võtma. Alati võib ju ennast muuta ja olles nähtamatu ei ole muret, et teistele ette jääks. See strateegia ei anna tulemusi, sest kui paheks peetakse blonde juuksed, on selleks ka brünetid, punased ja kartulikoorekarva karvkate. Kui ollakse süüdi, siis on täiesti ükskõik, milles.

Vastusena sellisele käitumisele võib koostada oma strateegia ja leida ka endas varjul olnud anded, kuidas torgata teise nõrka kohta just siis, kui ta seda ei oota. Selle puuduseks on suur aja- ja energiakulu, sest oma elu tahab elamist ja tegemised tegemist. Nagu alguses öeldud, ei ole see inimene tavaliselt nii suurt ajahulka ja mõtteenergiat universumi kontekstis lihtsalt väärt. Soov sellise inimesega korraga asjad põhjalikult paika panna ka ei sobi, sest temale on see vaid märguandeks panuseid tõsta.

Kui ära joosta ei saa ja ise samu käitumismustreid ei taha korrata, tundub olukord olevat tupikus. Ainus võimalus pääseda on mitte olla ohver, sest selline suhtemäng nõuab kahte: ühte, kes võidab ja teist, kes kaotab. Kui ei ole kaotajat, siis ei saa keegi ka võita. Loomulikult ei vähenda see surkija indu ja saavutamaks soovitud tulemust, peab esialgu olema valmis kolm korda suuremaks enda isiksuse vastu suunatud negatiivsuse laineks. Ka kõige suurem laine vaibub, kui sellele ei järgne reageeringut.

Üks tark inimene õpetas mulle kord sellisteks puhkudeks seina ettetõmbamise tehnikat. Olles koos inimesega, kes on valmis iga hetk su kallal oma hambaid teritama, tuleb kujutleda suurt paksust betoonist seina ja see vaimusilmas enda ja riiukuke vahele asetada. Paari minuti pärast sipleb riiukukk nagu selili keeratud lepatriinu, kes ei suuda lendu tõusta. Ta tõepoolest ei pääse sulle ligi ja see ajab teda marru.

Ainus, mida peab meeles pidama, on enese sees olev hinnang inimestele. Kui üldine seltskonnalemmik ajab ikka iga kord kuklakarvad püsti, ei tasu minna üldise arvamusega kaasa ja tuleb kaitsta end, kui see on vajalik. On tore, kui kõik saavad kõigiga suurepäraselt läbi, kuid on vaid siiralt inimlik, kui mõned millegipärast lihtsalt ei meeldi.