Veel hullem on asi müüjatega, just kassapidajatega ja eriti suurtes kaubanduskettides. Kui kuskil elektroonika- või rõivakaupluses suhtutakse müüjasse veel kui asjatundjasse, siis suurtes kaubanduskettides on kassapidaja pigem robot, kellele vaevu omistatakse õigust lõunat pidada või tualettruumi kasutada.

Kassas on ju pikad järjekorrad, kuidas ta ometi julgeb kassast ära minna. Kliendid virisevad juba siis, kui järjekorras on rohkem kui viis klienti nende ees, et miks rohkem kassasid ei ole töösse rakendatud. Samamoodi saavad kassapidajad igapäevaselt sõimata, kui kaupluses vähegi midagi valesti on, näiteks kui saalis riiulis on üks hind ja kassas teine. Nagu oleks see kassapidaja isiklikult pahatahtlikkusest käinud sinna riiulisse vale hinda panemas või üritaks kassas kliendilt rohkem küsides vaheltkasu teenida. Enamikes kauplustes on kassapidaja kogu oma tööaja kassas ja ei teagi üldse, mis müügisaalis toimub. Vahel on vead juba peakontori pea-arvutis.

Parim, mida kassapidaja teha saab, on silmad maha lüüa, ette ja taha vabandada, kutsuda vanemmüüja või vahetuse vanem, kes vastava kauba tagasi ostab või rahavahe kliendile tagastab. Selleks ajaks on muidugi tõenäoliselt vaene kassapidaja ja võib-olla ka astmelt järgnev inimene peaaegu pisarateni läbi sõimatud. Sama kassapidaja peab aga järgmisele kliendile ju ometi naeratama — klienditeeninduse alused.

Siinkohal tahaks tervisi soovida klientidele, kes suhtuvad asjadesse mõistusega, kes näitavad intelligentsuse taset mõistes, et ka lihttööline on inimene ja eksimine inimlik.