Irooniliselt isadepäevast: isadepäeva asemel tuleks üksikemade pealinnas tähistada hoopis "isaste ööd"
“Isaste öö” oleks selline novembriöö, mil üksikemad, tulevased üksikemad ja üldse kõik täiseealised üksikud naised süütaksid oma koduaknal küünla nii, et kohe kaugele paistaks, kus nad elavad. Siis mehed käiksid majast majasse nende juures, et sooritada bioloogiliseks isaks saamise traditsiooni ürgselt mõnusat akti. Taustaks mängiks romantiline muusika, vastavalt maitsele. Iga “isane” võib naise juures umbes plaaditäie muusika jagu aega veeta ja siis peab ta edasi järgmise üksiku naise juurde liikuma. Sel ajal kui “isane” emasel külas on, ei pole aknal küünal aga kohe, kui kohtumine läbi, ja “isane” edasi kulgeb, süütab naine aknal taas küünla, et järgmine “isane” teaks tema uksekella anda.
Eesmärk — leida sobiv kaaslane, kellega koos talv üle elada
Kui juhtub, et “isasel” ja emasel kõik nii hästi klapib, et “isane” ihkab kauemaks jääda kui plaadi jagu muusikat, siis peab ta sama naise ja tema pere juures “isana” vastu pidama kuni järgmise aasta emadepäevani. Peab naise, ta laste ning majapidamise eest hoolt kanda aitama.
Nii käikski see “isaste öö” ringmäng seni, kuni kõik leiavad omale sobiva paarilise, kellega koos talv rõõmsalt üle elada. Emadepäeval minnakse siis taas laiali, et suvi läbi vabadust nautida, ning novembris “isaste ööl” taas talveks sobiv kaaslane leida.
Lahkuminek ei ole kohustuslik, kui kumbki pool ei taha. Vabalt võib ka terveks aastaks kokku jääda, või lausa mitmeks. Ning on ka variant, et sama kaaslase juurde võib peale värviküllast suve sügisel tagasi tulla, kui mõlemal poolel selleks huvi on. Lihtsalt seda ei maksa eeldada, et sama “isane” tagasi tuleb või sama naine sama mehe tagasi võtab. Siis ei ole ka luhtunud lootusi, murtud südameid ega asjatut hingevalu. “Vana läinud, tuleb uus ja huvitavam,” õhkab iga mahajäetud naine rõõmsalt, selle asemel, et ahastusest öösiti patja nutta ja veinist maks katki juua.
Kui eesti mehi kõigile naistele ei jagu, sest paljud “isased” on näiteks Soome aladele mängima suundunud, siis saab mujalt vajaliku arvu “isaseid” asemele tuua nii, et kõigile jagub sobiv paariline. Kõik on õnnelikud. Kõik naeratavad. Kõik teretavad tänaval üksteist. Keegi ei ahheta ega ohi sellepärast, et kodus ahistatakse, või on niisama nõme olla. Kõik teavad, et igal kevadel algab eluring otsast peale. Ja paremini, kui kunagi varem. Elu oleks taas aastaaegade kaunis vaheldumine, päikeses sillerdava jõe kulgemine, ilus ja lootusrikas. Kogu aeg oleks midagi oodata, kõik oleksid terved ja rõõmsad, keegi ei nutaks üksinda nurgas.
Pole enam vaja stressivorste ja lohutuskooke
Sellega jääksid ära õnnetused, mis juhtuvad peale seda, kui mehed ja naised end suhteprobleemide pärast baarides silmini sigadeks on joonud ja vabanduseks pehme keelega lällavad, kuidas neil kodus on jõle vanamutt või vanamees, või hoopis haigutav tühjus, ja kuhu nad minna ei taha minna, ning siis pea ees trepist alla kukuvad või auto kraavi või katusele keeravad. Alkoholist tingitud õnnetused väheneksid silmapilkselt, sest enam ei oleks vaja end suhtemure pärast alkokoletiseks juua.
Eluiga pikeneks ja tervis paraneks, sest ka naised ei sööks siis enam lohutuskooke ja stressivorstikesi.
Meie rahva hea tervise ja õnneliku elu statistikanumbrid säraksid tabelites nii heledalt, et meie riigiisad saaksid need laia lehena Brüsselis letti lüüa nagu oma selle ja teise igal “isaste ööl”. Kõigil oleks hea olla. Keegi ei armukadetseks, kõigil oleks võrdne võimalus leida just endale sobiv inimene. Meie maa muutuks turistidele veel atraktiivsemaks kui seni. Siia sõidaks lennukite ja laevatäite kaupa uudishimulikke rikkaid ja ostujõulisi turiste, kelle kõrvu on kostnud lisaks jaaniöö ja laulupeo traditsioonidele ka “isaste öö” revolutsioonilised tuuled läänelikes kooselukommetes. Kuna tõeline rikkus on armastus, inimesed, ja üldse elu ise kogu oma ilus, saaks Eesti kiiresti maailma viie rikkama riigi sekka.
Emad ei tänitaks ega näägutaks enam kodus isade kallal. Isad ei lippaks salaja püksid rebadel teiste emaste juurde rahu ja tunnustust otsima, sest suvel saab seda vabalt teha. Kui aga sügiseks omale eriliselt head emast ihaldada, siis peab isane aasta ringi ilusasti käituma, väärikalt ja ontlikult. Meie isad ja emad õpiksid kurjustamise asemel üksteist hoidma, austama ja armastama.
Ükski poiss ei sünni ju heaks ega halvaks isaks, ega naine emaks. Selleks kasvatab nad elu ja nähtud eeskujud. Andkem lastele head eeskuju armastuse, lahkuse ja tarkusega. Ärme lase halval eeskujul ega viinakuradil neid toredaid poisse ja tüdrukuid üles leida ja endasse uputada. Otsime parem koos ilusaid lahendusi õnnelike suhete jaoks.
