Isa pihib: kuidas mu kallist tütrest ema rahamasin sai

Lugu siis selline, et läksime lapse emaga lahku 5 aastat tagasi, kui meie tütar oli kaheaastane. Lapse ema leidis tol ajal kellegi, kes teda “reaalselt armastab”, aga see trall kestis umbes aasta neil. Läks suure kisaga ja et ei soovi minult midagi. Mul hakkas tol ajal minema töödega kehvasti, kuna tervislikud põhjused ei lasknud enam palju teha. Sellest hoolimata maksin lapsele elatusraha, tegemist on ju minu tütrega.

Olen läbi teinud operatsioone ja mulle on väljastatud invaliidsus ja osaline liikumispuue, sealjuures olen ise alles 30aastane noormees. Psüühiliselt on see jube kurnav kui ei saa enam lapsega joosta ja isegi mitte kükitada.

Olen terve see aeg, kui lapse emaga lahku läksime, maksnud lapsele elatist ja viimased 3 aastat iga kuu 175 euri omavahelise kokkuleppega. Kokkulepe oli ka see, et kui lapsel miskit vaja, näiteks jope, püksid, jalanõud jms, siis ütleb mulle ja ma soetan need. Samas kui on suuremaid väljaminekuid, näiteks jalgratas, siis teeme summa pooleks ja soetame lapsele.

Aga lapse ema kaebas mu nüüd kohtusse ja nõuab poolt Eesti miinimumpalka, milleks on 250 eurot.

Seoses mu liikumispuudega olen osalise töövõimega ja tööl samuti osalise tööajaga. Hetkel olen arvel töötukassas ja saan koolitusi, et tulevikus teha tööd, mis mu seisundile parem on.

Eelmine nädal siis peale 9 kuud kestnud uurimist siis kohus tegi otsuse, et pean maksma 250eurot elatusraha. Poleks kahju maksta, kui mul oleks võimalusi. Sealjuures kui lapse emal oli raha, et maksta juristile, siis mul oli vaid Eesti riigi poolt kasutada tasuta õigusabi tunnid.

Lapse ema sõidab uue 2014.aasta autoga, samas kui mul omal on 1992.aasta masin. Ja tema ei tule omadega välja?

Kohtule esitas ta valeandmeid, et tal on vana auto, ja remondiarved, mis ei seostunud üldse tema kasutuses oleva margiga. Mulle aga tehti põhjalik uurimine ja kõik lapse ema väited olid kohtu jaoks tõsi, kuid minu vastulause koos tõendavate dokumentidega arvesse ei läinud.

Siit siis kurb lugu see, et see aasta jäävad kahjuks lapsele jõulukingid ära, kuna pole peale alimentide maksmist midagi alles jäämas.

Ise olen planeerinud, et peaks omal natuke garderoobi uuendama (viimati 5 aastat tagasi), aga enam pole väga võimalik, kuna omal samuti väljaminekud elamisele. Lihtsalt imelik mõelda, et
lapse ema, kes sõidab uue autoga ja laseb omal korterit remontida koos mullivannidega sinna sisse, ei saa väidetavalt hakkama.

Ja mina kes on osalise töövõimega ja liikumispuudega, pean hakkama saama.

Kas Eesti riigis polegi lapse isa midagi väärt? Panga väljavõtted näitasid, et olen maksnud iga kuu ilusti. Laps käib ka nii tihti kui saab minu juures. Olen õnnetu, kuna siin riigis on õigused vaid lapse emal ja isa vaid maksab.

Usun, et selliseid juhtumeid on Eestis veel. Peab tulema lõpp sellele ebaõiglusele. Armastan oma tütart ja pole kahju millestki tema nimel, kuid tuleks ikka mõistusega asja võtta.