Jah, ma tahan, et ta juba sureks!

Kui palju me mõtleme surmale või üldse julgeme sellest mõelda. Me ei tea, mis tunne see on või mis meist pärast surma edasi saab. Kas üldse saab. Sest sellele kõigele on imelik mõelda. Nagu ka sellele, et me kõik oleme kunagi olnud vaid rakud.

Kuid surmale mõtlemine on mõne meelest elu ajal keelatud. Või kui mõeldakse, siis on see kaunis unistus. Soov surra sobivas vanuses lihtsalt vanadusse, naeratus näol, oma kodus, eluga ja elutööga rahul. See oleks ilus lõpp maisele elule.
Jah, kes meist ei sooviks õnnelikku vanaduspõlve! Et oleks raha ja tervist, mõnusat lugemist ja meelepäraseid harrastusi; täiskasvanud lapsed elaks võimalikult lähedal ja samas piisavas kauguses oma enese elu jaoks. Kui me praegu oma vanadusele mõtleme, siis soovime ju ennekõike enesega ise hakkama saada. Kuid kui paljudel see tegelikkuses õnnestub? Just nimelt — õnnestub.
Paljudel ei ole aga võimalust valida.

Minu emast sai laps

Minu ema, 77-aastane naine, on elanud kogu elu maal ja teinud terve elu füüsilist tööd. Ta on olnud harva haige, igatahes suuremad haigused on temast mööda läinud. Tal on kaks last, poeg ja tütar (mina). Me sündisime tema hilises nooruses õnnelikku perre.
Umbes kümme aastat tagasi matsime oma isa.
Ema oli eluga rahul, vähemalt selle ajani, kuni ta seda elu mäletas.
Ta mäletab praegugi, aga kõike teisiti.

Täna on temast on saanud uuesti laps. Suur laps.

See ei juhtunud üleöö, ei. See algas jonniga, kui tal kord külas olime.
“Pole mul miskit vaja ja mis te siia üldse tulete oma bensiini kulutama. Sööte ka nii palju!.”
Algul tegi see meile nalja. Loomulikult viisime talle ise toitu, mitte ei käinud ema külmkappi tühjaks söömas. Siis hakkas tujukus aga temas järjest rohkem pead tõstma. Ei sobinud, et me tal muru aitame niita ja potikaaned kolisesid koledasti, kui talle süüa tegime. Ka toalilled kastsime üle ning ahju ei osanud kütta, tikkugi tõmbasime valesti…
Siis algas jutt sellest, kuidas teda enam siia ilma vaja ei ole. Kulutavat vaid asjatult uksi. Kuni ta ühel päeval ohkega õhates lausus: “Oh tuleks juba surm!”

Kanakondid vaibal ja hallitanud toit

Temast sai hamster, kes kõik pessa tassis ja raskema päeva tarvis tallele pani. Kappidesse hakkas kogunema leiba, vorsti-juustu, mis omakorda hallitama läksid.

Järgnes valede-periood: ema hakkas naabritele ja sugulastele helistama, kuidas tema enda lapsed on tema, haige vanainimese unustanud ja üldse vaatamas ei käi.

Käisime küll, vennaga kordamööda nädalatel, eriti kui tema käitumine imelikuks muutus. Käisid ka teised sugulased. Kuid valed ei lõppenud.
Ema muutus järjest pahuramaks ja kiuslikuks ning irises pidevalt kõigi kallal.

Kui ta enam tubagi ei raatsinud kütta ja me ta jälle kord külmast toast leidsime, otsustasime vennaga, et nüüd aitab: peame ta meile lähemale tooma. Venna peres oli kolm last (pesamuna just sündinud), nii oli üsna loomulik, et mina ta oma kahe lapsega perre võtsin. Mahtusime ju kenasti, sest lapsed kolisid ühte tuppa kokku. Ja memm sai oma toa.

Appi, ta ropendab
Nüüd algas alles tõeline teater: memm sõimles ja ropendas nagu vana voorimees. Minu ema! Mul oli häbi nii laste kui ka mehe ees. Ja peagi ka teiste lähikondsete ees. Sest ema käis ja kaebas kõigile, keda maja ümber nägi, et tema kallal on vägivalda kasutatud ja vanainimene on vägisi oma kodust ära toodud!

Siis hakkas ta aga üha enam unustama, kes ta on ja kus ta on…
Töölt koju tulles leidsin köögipõrandale tühjaks kallatud prügikasti ja selged märgid sellest, et memm oli seal kartulikoori vms söönud. Teinekord olid õhtuse ahjukana kondid piki elutoa vaipa laiali. Kuni ühel päeval tegi ta tualetti mineku asemel oma ihuhädad otse suurde tugitooli teleri ees…

Lapsed hakkasid pelgama, kojutulekust sai julguseproov.
Muidugi püüdsime olukorda siiski normaalsena hoida: muretsesime memmele mähkmed, lukustasime mõnede tubade uksed ja peitsime näiteks nuge ja lõpuks prügikastigi. Kuid olukorda muuta me enam ei saanud. Sest minu ema ei olnud enam. Tema persoon on täielikult muutunud. Temast oli saanud kasimata, agressiivne, sülitav ja ropendav räpakoll.

Nüüd elame üks päev korraga

Meie elu keerleb ainult minu ema ümber. Oma pereelu meil enam pole.
Hooldekodusse me ema panna ei taha. See pole tegelikult rahaliselt ka võimalik. Ja kes temaga sealgi tegeleks või valvaks?
Kuid meie jõud hakkab raugema. Jaksust järel vaid milligramm.

Ent mul on kohus jaksata.
See on ju laste kohustus?!
Kuid minu kohustusest on saanud ka minu pere kohustus. Ja iga mu rakk, mille sündides sain, karjub, et ma pean olema ema tugi. Et see on seda väärt!
Aga mul pole alternatiivi.

Miks meil ei ole eutanaasia võimalik? Enese puhul kirjutaksin ma neile paberitele kohe alla! Et siis vajadusel ja kokkuleppel vastav arst mulle ja mu perele hingerahu annaks.
Ma tean ka, et mu ema oleks tahtnud oma maisele teekonnale teistsugust lõppu.
Ta ei tahaks end sellisena näha nagu ta praegu on.
Ka minul on kurb seda vaadata!!

Kuid… kas see on meie kohustus ja kuidas me sellega lõpuks ikkagi toime tuleme?