"Jagasime mehega koos kodu ostes selle 60-40% lepinguga pooleks ja nüüd ei ole vaja muretseda, mis saab juhul, kui peaksime lahku minema."

 (32)
"Jagasime mehega koos kodu ostes selle 60-40% lepinguga pooleks ja nüüd ei ole vaja muretseda, mis saab juhul, kui peaksime lahku minema."
Foto: Shutterstock

Eesti Päevaleht kirjutas täna ühe perekonna elu õppetunnist, mille puhul ka kohtupraktika näitab, kui keeruline on pärast suhte lõppemist õiglaselt jagada elukaaslaste vara. Aastaid hiljem on inimestel enamasti raske tõendada, kes ja kui palju ühisesse ellu panustas.

Ka minu pisikesel perel on uue kodu ost just lõpule viidud ja tegelikult oleks see pidanud toimuma juba aasta-kaks tagasi, aga pikalt oli mul hingel üks takistus, millele kallimaga lõpuks lahenduse leidsime. Nimelt oli selge, et suuremalt jaolt rahastan seda kodu mina, kuid ma ei tundnud end mugavalt elades koos kodus, kus temal ei ole mingit rolli. Ma soovisin, et nüüd, kui me üürikorterist, mille algselt olin üürinud mina, ära kolime, oleks ka temal tunne, et see kodu, kuhu me kolime, on tema, mitte ainult minu oma.

Seega otsisime pikalt lahendust, kuidas tema sinna omalt poolt panustada saaks ja lõpuks selle ka leidsime. Kuna siiski rahastan mina seda korterit rohkem, kui mu kallim, tegime mõlemad südame külmaks ja jagasime mehega koos kodu ostes selle 60-40% lepinguga pooleks. Nüüd ei ole meil vaja muretseda, mis saab juhul, kui peaksime kunagi lahku minema.

Üsna sama asja ütleb ka Eesti Päevalehes vandeadvokaat Martin Kruus, kes nendib, et kõige kindlam on enne suurte kulukate ühisprojektide ettevõtmist sõlmida omavahel leping. „Näiteks sellise sisuga, et kui kõik kunagi lõpeb, jagame pooleks,” soovitab Kruus. „Loomulikult, kui suhted on head, on seda raske välja pakkuda, aga ikkagi peaks pakkuma. Tuleb süda kõvaks teha, pärast on kõigil lihtsam. Kui kooselu otsa saab, enam vahendeid ei valita ja need vaidlused võivad minna väga inetuks.”

Seotud lood:

Minu arust väga hea point ja kuigi kõik mu sõbrannad ja lähedased ütlesid, et kuidas ma üldse saan nii suhtes olla, et mõtlen tulevikule ja sellele, et "mis juhtub, kui me lahku lähme", siis kuna me mõlemad oleme lahutatud perest ja minu isa õpetas mulle alati, et naisena pean tegema tarku otsuseid, siis nii läkski. Loomulikult ei taha minagi, et me üldse kunagi lahku läheme, aga kui meil peaksid kunagi olema ühised lapsed, siis viimane asi, mida ma tahaksin, et nad näeksid, on see, kuidas emme ja issi omavahel rahaasju jagatud ei saa.

Palun inimesed, ärge kartke mõelda läbi ka kõige mustemaid stsenaariumeid, sest nii on teie elu hiljem lihtsam.