Jälle hakkab kätte jõudma nädalavahetus, kõik on õnnelikud, mina aga mitte. Miks siis nii? Nimelt koosnevad minu nädalavahetused teiste inimeste teenimisest.

Alustame minu mehest. Ta on täitsa normaalne inimene ja nädala sees pole meil tülisid ega midagi — me tegelikult õieti ei näegi üksteist, sest töögraafikud tihti ei kattu. Nädalavahetusel aga hakkab ta mulle närvidele käima, sest ta ei viitsi midagi teha. Palun üht või teist asja meie majas parandada, aga ta ütleb, et varsti… Kas see varsti ka kunagi saabub, seda ma ei tea. Kui aga tema ema talle helistab ja palub appi oma majja midagi parandama, siis on ta kohe hakkamas, sest “ema on ju vana ja elab üksi”. Eriti hull on see, et ta ei taha sinna isegi oma autoga sõita, sest tahab ema tehtud koduveini juua (nende väike traditsioon, nagu ta räägib) ja anub siis, et mina teda sõidutaks (see pole eriti kaugel). Eks ma siis sõidutan.

Nii, kui mees on oma ema juurde sõidutatud, et ta saaks seal kõik tööd ära teha, mida ta kodus ei tee, on laste kord. Meil on kaks last, 7aastane poiss ja 9aastane tüdruk. Nädalavahetusel on neil ikka kas sõprade juurde minek või huviringide üritused vms. Eks ma siis sõidutan neid. Siis tulen koju ja hakkan koristama, sest nädala sees pole kunagi aega midagi liigutadagi. Nühin mitu tundi, kuni tuleb aeg lapsed-mees koju tuua. Siis nad on surmväsinud ja imestavad, miks kodus midagi süüa pole, mina olen ju ometi päev otsa “puhanud”.

Põhiline on see, et siia ma võin ju vihaselt kirjutada, sest keegi ei tea, kes ma olen, aga kodus teen ma ikka head nägu ja teenin teisi edasi. Olen juba kord selline nõrga iseloomuga inimene.

Kas keegi on äkki sellises olukorras olnud ja oskab mulle soovitada, kuidas sellisest olukorrast välja rabeleda?