Kahe lapsega üksikema: kas ma ei saagi end enam kunagi naisena tunda?

 (93)
Kahe lapsega üksikema: kas ma ei saagi end enam kunagi naisena tunda?
Foto on illustreerivFoto: MorgueFile

Olen kahe imekauni tütre ema. Kasvatan oma lapsi üksinda omal soovil. Suurema tütre isa juurest kolisime ära, kuna tal on suured probleemid alkoholiga. Väiksema lapse isaga polegi koos elanud, sest mees on psühhopaat.

Miks oma lastele sellised isad valisin? Olin noor ja armusin, ei suutnud kainelt mõelda. Lapsed ei tulnud kogemata, vaid planeeritult, ent eluvõõrana ei osanud piisavalt palju ette näha või karta. Mõistagi olen ma oma tütardega miljoneid kordi õnnelikum, kui möödunud haiget teinud suhetes, aga vingun siiski. Jah, ma olen väga, väga tänulik ja õnnelik, et mul on au olnud kanda lapsi, neid ise loomulikul teel sünnitada, mõlemaid aasta imetada jne. Muidugi olen ma üliõnnelik, et ma olen ema, aga ma olengi ainult ema… Ma ei ole naine.

Kogu mu aeg, armastus, hool, tähelepanu ja raha kulubki üksnes mu lastele. Mul pole enda jaoks absoluutselt aega. Ma ei mäleta enam, millal ma sain üksi wc-d külastada või duši all käia nii, et vannitoa uks oleks kinni ja tõmbetuul mind maha ei jahutaks. Ma ei mäletagi, millal ma sain magada öö jooksul järejst vähemalt 3 tundi. Ma ei mäletagi, missugune tunne oli süüa ükskõik mida, ise samal ajal rahulikult laua taga istudes ja sööki nautides. Minu suurim meelelahutus on lastega toidupoes käimine, sest kellelegi külla me minna ei saa, teatrisse, kinno, väljasõidule ka mitte. Laste isad ei maksa alimente ja neilt pole isegi võimalik raha kätte saada. Üks meestest elab välismaal ja “mängib töötut”, teine on Eestis ametlikult töötu, ent tegelikult saab juba kolm aastat väga korralikku ümbrikupalka. Minu sissetulek on 400 eurot bruto, sest töötan väikelinnas lasteaias õpetajana. Kogu mu sissetulek kulub toidule ja esmatarbekaupadele, aga me oleme riigi silmis nii rikkad, et toimetulekutoetust õigust küsida ei ole.

Miks ma üldse virisen? Mul on hirm. Ma kardan, et ma ei saagi end iialgi naisena tundma. Ma kardan, et jäängi alatiseks ainult emaks, siis vanaemaks ja ämmaks. Kardan, et kibestun ja muutun õelaks või vastikuks. Tahaksin kasvõi korraks tunda end naisena. Kasvõi korraks käia kinos koos mehega. Teatris koos meesterahvaga. Ajada juttu meessoost isikuga. Aga ma kardan kõike. Nii väga. Igas mõttes.