Kahe poja lapsevanem küsib nõu: mu ämm ja äi ei ole nõus meie lapsi hoidma, mistõttu me ei käigi mehega peaaegu kunagi kuskil väljas

Sooviksin pisut nõu, kuidas rääkida oma ämma ja äiaga sellest, et nad vähemalt mõned korrad aastaski oleksid nõus oma lapselapsi hoidma ja selgitada neile, mida vanavanemaks olemine üldse tähendab.

Nad jäid hiljuti pensionile, on terved inimesed ja finantsiliselt on neil kõik nii hästi, et meie neid aitama ei pea. Nad elavad meile üsna lähedal, neil on suur aiaga maja ja ruumi lastele küll ja veel. Aga see ei tundu olevat variant.

Meil on olemas usaldusväärne lapsehoidja, aga see teenus on teatavasti üsna kallis ja kogu aeg me seda endale lubada ei tahaks. Oleks väga palju abi, kui laste vanavanemad neid aeg-ajalt enda hoida võtaks ja eks see teeb ju ka laste meele teinekord väga rõõmsaks, kui nad saavad oma vanaema ja vanaisa juurde minna. See tähendaks ka seda, et saaksime abikaasaga mõnel õhtul kahekesi välja minna, mida juhtub viimasel ajal üsna harva. Aga iga kord, kui me selle teema tõstatame, ütlevad nad viimasel minutil meile siiski ära.

Meie pojad armastavad oma vanavanemaid väga ja kui meie oleme ka juures, tundub, et vanavanematele samuti meeldib nendega aega veeta. Aga ilma meieta mitte...

Mu abikaasa ei soovi samuti selle teemaga oma vanematele peale käia. Ta muretseb, et kui ta liiga palju peale käib, tõmbuvad vanemad üldse endasse ja hakkavad ka meid vältima ning see mõjutaks ju vanavanemate suhet ka meie poegadega. Aga mina tahaksin ikka nendega sellest rääkida, sest see ei ole ju normaalne? Mida teised arvavad?