Kallima ootamatu teade: jah, ma petsin sind, aga võiks ikka kokku jääda

 (131)
Kallima ootamatu teade: jah, ma petsin sind, aga võiks ikka kokku jääda
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Elasin rõõmsa illusiooniga, et minu mees pole selline kui paljudel sõbrannadel. Tema ei peta mind, tema armastab! Palju õnne mulle naiivsele, nüüd pihtis mees puhtsüdamlikult ära, et tal oli pikemat aega armuke.

Selle naise nimi on Katariina. 26aastane, töötab minu mehega koos ühes logistikafirmas. Facebookist sain hiljem teada, et mul on selle Katariinaga 13 ühist sõpra. Neist üks on mu kunagine kutt. Milline iroonia, see femme fatale meeldib vist kõigile meestele, kellele minagi olen meeldinud. Tumedad juuksed, peenelt väljajoonistatud kulmukaared ja pea alati eelistab ta punast huulepulka. Kujutan ette, et ta sobiks ilmselt tantsima klubisse Teater või mõnele kokteiliõhtule Butterfly Lounge’i, kus sellised tibisid on kümnetes.

Mitu korda seksisite?

Elukaaslane vabandas, et tal oli suure töökoormuse tõttu stress ja ka meie vahel oli palju lahkhelisid. Meenutas, et vahepeal me ei seksinud üle kuu aja kordagi. Pean tunnistama, et ma ise ei mäletanud seda. Õigemini, ei lugenud päevi kokku. Kui oled inimesega väga kaua koos olnud (meie puhul kuus aastat), siis selline paus isegi ei torka silma. Ja muidugi oli mehe jaoks rasketel aegadel olemas vahva sekretärineiu Katariina. Jutu järgi oli neil teema pisut üle paari kuu. Küsisin, mitu korda nad seksisid. Mees vastas, et ei oska täpset korda öelda. Sain sarkastiliselt torgata, et eks ta võhm kulus selle peale, et lugeda kokku kõik olematud korra, mil meie omavahel seksisime. Teiseks arvepidamiseks polnud aega.

Seotud lood:

Kogu see meie vestlus oli kuidagi nii ebareaalne, et mulle vist alguses ei jõudnudki kohale, mis on juhtunud. Olin tõesti arvanud, et oleme õnnelikud ja petmine on teiste perekondade mure. Kui lõpuks paistis, et ta pihtimus kisub lõpu poole, oli mu reaktsioon selline, et peast käis läbi, miks ta seda üldse räägib. Ma olen elus korra kedagi petnud. Olin siis 20 ja käisin ülikoolis. Jõin end ühel õhtul sõbrannadega ülemeelikuks ja magasin ühe mehega, kellega tutvusin Tartu ööklubis Tallinn. Hommikul ägisesin pohmelli käes ning kirusin end maapõhja. Oma toonasele poiss-sõbrale ma sellest ei rääkinud ning see ei tulnud välja ka. Õpetuseks kogu eluks, ma ei petaks enam kunagi, aga ma arvan, et meile mõlemale oli siis parem, et see jäi vaid minu teada.

Arvas, et rääkimine päästab suhte

Mina ja mu praegune elukaaslane oleme mõlemad üle 30ne. Ja nüüd selline pihtimishoog. Kas mehed teevadki nii, et tunnistatakse ausalt üles? Arvan, et pigem on praegune olukord erand. Küll aga tean maniakaalseid ja armukadedaid naisi, kes oma mehe telefonid ja arvutid läbi sobravad. Üks töökaaslane kiitis, et suutis mehe gmaili konto parooli ära arvata ja jälgib regulaarselt, mis kirju mees saadab. Pole minu meelest eriline asi, millega uhkustada.

Küsisin elukaaslaselt, miks ta otsustas mulle rääkida. Järgnes vaikushetk ja siis ta ütles, et ei oska ise ka seda selgitada. Põhimõtteliselt ta ei taha meie suhet rikkuda ja arvas, et kunagi tuleks välja. Parem kohe ära rääkida. Anus mult andestust. Lubasin mõelda.

Sellest on paar nädalat möödas ja elame siiani ühe katuse all. Magame kõrvuti voodis — seksinud pole — ja sööme koos hommikust. Sõna „kallis“ asemel kasutame teineteise poole pöördumisel eesnimesid. Ta võttis mu ühel ööl kaissu ja ma suutsin vaid mõelda sellest, kuidas ta samamoodi kallistas Katariinat. Kujutlen, kuidas selle naised tulipunased huuled puudutasid mu mehe huuli… Tean, et nii mõtlemine on enesepiinamine, aga mis mul üle jääb. Kuus aastat suhtes olla on pikk aeg ja ma ei tahaks seda lihtsalt läbi kriipsutada ja unustada, aga samas ei suuda ma unustada ka seda, et mees mu reetis ja mind pettis. Kardan, et ebamugavustunne ei kao kunagi.

Mida teie mu asemel teeks, jätkaks selle suhtega või kõnniks minema?