Karm pihtimus: mees tahtis veel üht last, aga läks pärast tema sündi peast segi
Juba raseduse ajal panin tähele, et mees on närvilisem kui varem ja pidevalt pahas tujus ning ärritus kergesti. Arvasin, et ta on lihtsalt närvis uue beebi tuleku pärast. Pole tema ju varem titadega kokku puutunud, minu omad sai ta “endale” siis, kui nad juba kaela kandsid ja nendega jalgpalli sai mängida. Püüdsin ise võimalikult rahulikuks jääda ja tema tusatujudest mitte välja teha, aga lapsed said ikka oma osa, sest nemad ei osanud õigel ajal mehe teelt kõrvale hoida.
Aga olukord läks iga päevaga hullemaks ja nüüd on mees juba täiesti väljakannatamatu. Olen jõudnud ka selgusele, mis tal häda on. Esiteks on ta armukade, sest ilmselgelt pole mul kolme lapse kõrvalt tema jaoks nii palju aega — olen ju enamjaolt beebiga hõivatud. Teiseks peab tema nüüd suuremate eest rohkem hoolitsema. Kooli ja lasteaeda saatma, jälgima, et nad hommikul söönuks saaks, aitama riietada ja asju pakkida, tegelema trennidega, poest süüa ka tooma vahepeal jne. Selline vastutusekoorem käib üle jõu ilmselgelt.
Aga peamine põhjus, mis teda närvi ajab, on muidugi raha! Selle peale oleks muidugi varem võinud mõelda, aga noh, nüüd on ju hilja tagantjärele tark olla. Tema arvas, et beebi peale ei kulu raha, sest too sööb ainult rinnapiima. Kui ta lõpuks aru sai, millised summad tegelikult kuluvad käru, riiete, apteegikaupade ja eelkõige mähkmete peale, sai ta kerge šoki ja muutus täielikuks koonriks! Enne beebi sündi oli mul normaalne töö ja normaalne palk, mistõttu ei pidanud ma vajalikuks oma laste kulutusi tema kaela lükata. Hoolitsesin ise nende esmavajaduste ja suures osas ka toidu eest, ostsin riided, maksin trennid jne. Beebi puhul enam sellise korraldusega nõus ei olnud ja tegin mehele selgeks, et tema peab samuti kulutusi tegema. Mähkmeid ostma näiteks, ja käru ning turvahälli. No ja mõned hilbud palusin ka tal kinni maksta. Tulemuseks on see, et mees, kes enne rahateema üles kerkimist ja jabura armukadeduse tekkimist oli täiesti normaalne mees, on nüüd selline närvihaige kooner, et täitsa lõpp! Ta loeb igat senti, arvutab poes hindu, elab sooduspakkumislehtede järgi ja õiendab kodus igasuguse „raiskamise“ peale. Raiskamine on näiteks see, kui lapsed käivad vannis — kõigu parem duši all, säästab raha. Või kui mõnes toas kogemata tuli põlema jääb või mõnele lastest on vaja uusi jalanõusid, sest vanad on väikeseks jäänud. Loomulikult maksan oma laste kulud endiselt mina, sest emapalk on mul ju sama suur kui palk oli ehk täiesti normaalne, aga nüüd on lisaks oma rahale hakanud mees ka minu oma lugema ja planeerima ning õiendab minuga ja lastega, kui me tema meelest midagi tarbetut või liialt kallist ostame.
Võite isegi arvata, milline meie kodune olukord praegu on. Lisaks magamatusele on kõigil närvid jumala tuksis, sest üks toriseb ja piriseb hommikust õhtuni. Ootame koos suuremate lastega iga päev, millal mees ükskord tööle läheb, sest siis on vaikust ja rahu vähemalt mõnda aega.
Ühesõnaga — ma ei kahetse, et ma kolmanda lapse sain. Aga ma kahetsen iga päevaga järjest tõsisemalt, et ma lapse isaks tema valisin. Mees, kes on armukade omaenda lapse peale, kes elab oma viha välja minu laste ja minu peale ja kellele raha on tähtsam kui pereõnn, ei sobi ikka isaks. Kahju, et ma seda varem ei taibanud.
Aga äkki on Naisteka lugejatel samasugune olukord olnud ja äkki keegi oskab nõu anda, kas sellisest üleöö tropiks muutunud mehest võib veel asja saada?
