Kas mul on õigus pahandada sõbranna peale, kes olulisel hetkel mu kõnele ei vastanud?

Mul oli hiljuti üks väga raske moment, mil ma nutsin lahinal ja sel hetkel vajasin moraalset tuge, kuid olin hoopis väga üksi oma murega! Olen oma endise hea tuttavaga, kes oli enne mu naabrinna, saanud jagada nii rõõme kui muresid, sest tema kuulas mind alati ja sain ka head nõu.

Nüüd, hiljuti, tahtsin ma väga temaga rääkida, kuna mul oli suur mure ja vajasin natukegi rääkimist sellest. Kuid talle olid saabumas külalised, nad olevat sel momendil pannud telke üles, katnud laudu jne. Niisiis olin helistanud n-ö "valel ajal". Aga külalised pole ometi mingid jänesed, kes väiksemagi viivituse peale eest ära jooksevad! Oleks ju saanud 1-2 minutit minuga rääkida!? Seda enam, et mu naabrinnal kogu suvi on olnud pidevalt seal maakohas külalised ja kunagi pole suvel olnud vaba! Kas neist külalistest ometi villand ei hakka saama, kui neid tal pidevalt sisse ja välja saalib!?

Ei olnud aega tal mind kuulata mingisuguste järjekordsete KÜLALISTE pärast! :( Olin nii solvunud, kuna sel korral ma tõesti tahtsin temaga natuke rääkida. Ma hiljem enam ei tahtnudki rääkida, kui ta suvatses samal õhtul ja järgmisel päeval tagasi helistada! Miks? Sest esiteks selleks ajaks olin juba ise rahunenud mõnevõrra ja teiseks olin tema egoismist kurb ja solvunud, et ta jättis mu kõige raskemal momendil täiesti üksi, kuna "külalised" olid talle tähtsamad. Ja kolmandaks, järgmisel päeval olin tööl, ei näinud enam mõtet rääkida temaga.

Nüüd ma ei teagi, kas tasub temaga enam suhelda edaspidi, kui tal ikka aega pole või ei?