Kas sinagi oled preili Hajameelne?
Ma ei usu, et mul füüsiliselt midagi viga oleks. Ma olengi lihtsalt parandamatult hajameelne, kohmakas ja naljakalt käituv inimene. Olete kindlasti näinud filme, mille peategelane on armsalt kohmakas – komistab pidevalt, pillab midagi maha või põrkab vastu klaasust. Mina olengi just täpselt selline naisolevus.
Teised saavad sageli minu pärast kõhutäie naerda. Esialgu ma solvusin selle peale, aga nüüd olen õppinud koos nendega naerma. Võiks isegi öelda, et tänu naerule hajameelsuse üle on minu elu üsnagi värvikas. Õnneks ma ei ole ainus tobenaljakas kuju, sest ka minu sõbrannadega on juhtunud uskumatuid lugusid, mille on põhjustanud pea-laiali-otsas seisund.
Arvatavasti on päris paljudele tuttav olukord, kui vistakse komm prügikasti ja proovitakse süüa kommipaberit. Juhtub mõnikord ka nii, et üritatakse telekanalit vahetada mobiiltelefoniga või arvutis hiirekursorit liigutada näiteks õunaga. No ja rahakotti sügavkülmast kotlettide ning kanakintsude vahelt leida on ju puhas rõõm. Eriti selle jaoks, kes juba mitu päeva on arvanud, et küllap mõni vastik pätt selle tengelpunga pihta pani.
Ent see kõik on köömes võrreldes sellega, mis minu ja mu tuttavatega juhtunud on. Näiteks, kui ma veel koolitüdruk olin, käisin tihti parimal sõbrannal külas. Ühel hetkel oli vaja tualettruumi külastada. Marssisin siis rahulikult tuttava WC ukse juurde ja midagi kahtlustamata tõmbasin selle lahti. Potilt vaatas mulle vastu sõbranna suur ja karvane isa. Ehmatasin kohutavalt ja lõin ukse kõva pauguga uuesti kinni. Siis aga tuli kuskilt äkkmõte, et vabandada tuleks ju ka. Tegin ukse uuesti lahti ja vabandasin. Sõbranna isa nägu ei lähe mul mitte kunagi meelest.
Üks juhtum, mis mulle siiani naeru peale ajab, on pärit sellest ajast, kui ma koos klassiõega salaja suitsu proovisin. Jalutasime kuskile metsaveerele, ise ajasime elavalt juttu. Klassiõde võttis taskust välja suitsupaki ja tikutoosi. Agaralt midagi seletades tahtis ta katsetada, kas tikutoosis ikka tikke on. Ta tõstis toosi kõrva juurde ja raputas...pead. Õnneks peas midagi ei kolisenud, veel.
Kunagi, kui ma ülikooli õpingute ajal pubis ettekandjana töötasin, juhtus jälle üks halenaljakas lugu, millele mõeldes ma lausa punastama hakkan. Üritasin olla hoolikas ja sõbralik klienditeenindaja. Ühel õhtul istus pubis kamp nägusaid noormehi ja nad olid tellinud omale suured praed. Sibasin nende lauast parasjagu mööda ja hoolika teenindajana küsisin, kas nad soovivad veel midagi. Üks noormees vaatas mulle naeratades otsa ja ütles: „Jah pakkige ennast meile magustoiduks kaasa.” Kõrtsis oli vali muusika ja ma täpselt ei kuulnud, mida ta ütles. Sain aru vaid sõnadest „pakkima” ja „kaasa”.
Kuna praed olid suured ja sööki oli neil väga palju järgi jäänud, arvasin automaatselt, et nad soovivad, et ma neile ülejäänud toidu kaasa pakiksin. Naeratasin võluvalt vastu ja ütlesin: "Jah saab küll, aga karbiga kaasa pakkimine maksab kaks krooni." Mehed jäid esialgu imestunult mulle otsa vaatama ja siis möirgasid naerma. Hiljem, kui ma oma apsust aru sain, pidin piinilikkusest maa alla vajuma. Olin ennast rõõmsalt kahe krooni eest maha müünud. Ja veel pakitult.
Pingelise teenindajatööga seoses tuleb kohe meelde ka järgmine juhtum. Teame ju, et teenindaja peab igas olukorras jääma alati viisakaks. Peale rasket tööpäeva olin vajunud juba sügavasse ööunne, kui tundsin, et on vaja minna tualetti. Selleks, et sinna pääseda, lükkasin oma elukaaslase voodist välja ja laususin samal ajal: "Vabandage, kas te võiksite eest ära minna!" Naersime selle üle küll alles hommikul, aga naerame siiani. Tubli teenindaja!
Täpselt selliseid lugusid juhtubki minuga kogu aeg. Isegi veel naljakamaid, aga neid ma ei julge rääkida. Alati, kui sõpradega kokku saame, küsivad nad esimese asjana, mida põnevat mul jälle juhtunud on. Peaaegu iga kord saan ma neile jälle jutustada mõne värvika loo. Aga kui vahepeal midagi midagi erilist juhtunud pole, siis imestavad nad siiralt, et kuidas küll seekord preili Hajameelsel aeg ilma naljakate vahejuhtumiteta möödus.
