Ma kohtasin imelist naist. Me sobime ülihästi, saame koos palju nalja, voodis klapib hästi. Olin juba valmis suhet uuele tasandile viima ja varsti ehk koos elama hakkama, aga ühel õhtul, kui lihtsalt pärast seksi voodis juttu ajasime, tuli nagu muuseas välja, et see naine, keda ma juba elu lõpuni enda kõrval ette kujutasin, ei soovi lapsi. Mitte kunagi. Vähemalt nii ta arvab. Ja ega ta nii noor ka enam pole, et aastakümneid aega mõelda oleks, ta on juba üle kolmekümne. Mina olen samuti kolmekümnendates ja olen oma peas mõelnud, et ehk võiks varsti mõne järeltulija saada küll, samas ei ole see kunagi olnud mu jaoks nii oluline, et ma sellele väga pikalt mõelnud oleks.

Kui ma oma pruudile rääkisin, et mina ilmselt mingil hetkel lapsi tahaks, vähemalt viie aasta pärast juba ikka võiks, siis ta muigas ja ütles, et keegi ju ei tea, kellega kumbki meist viie aasta pärast koos on. Mina muidugi solvusin selle peale, et mis mõttes ta juba teisi kaaslasi meie ellu plaanib, aga selle peale väitis tema, et ta ei plaani midagi. Et tema armastab elada ühes päevas ja teda ei häiri, kui partneritel erinevad soovid on. Elu läheb nagunii nii, nagu ta läheb. Ja sel hetkel, kui mina tunnen, et nüüd on viimane aeg laps saada, saan ma ju alati leida sellise naise, kes lapsi soovib.

Aga minu jaoks muutis see õhtune vestlus kõik. Kui ma olen naisega koos, tahaksin ikka mõelda, et see kestab igavesti, kuigi ma tean ju sama hästi, et suurem osa suhteid ei jää kestma... Aga teadlikult ajutises suhtes olemine tundub mulle kuidagi vale. Nii et ma ei teagi nüüd, mida teha.

Kas keegi on sarnases olukorras olnud? Kirjutage Naistekale, kas teie arvates võiks teadlikult ajutine suhe toimida.