Keskealine naine: pärast mitut purunenud suhet leidsin tutvumisportaalist enda tõelise armastuse

 (48)
Keskealine naine: pärast mitut purunenud suhet leidsin tutvumisportaalist enda tõelise armastuse
MorgueFile. Pilt on illustratiivne

Naistekas sai kirja Marelt, kes tahab jagada oma õnne elu armastuse leidmise üle. Nii tore, et vahelduseks murekirjadele saame ka õnnekirju!

Olen keskealine naine. Minu elus on olnud kaks abielu, olen sünnitanud ja üles kasvatanud kolm last, kuid mitte kunagi pole ma armastuses olnud üdini õnnelik.

Minu esimene abikaasa oli hea ja lahke mees, aga kahjuks nii nõrga iseloomuga, et sattus alkoholikuradi küüsi. Meie kooselu algas õnnelikult, aga hakkas üsna ruttu allamäge minema. Olime natuke üle kümne aasta abielus ja siis lahutasime, meie kahte last kasvatasin edaspidi üksi. Nüüd mees suhtleb veidi oma lastega, aga mina pole temaga ise suhelnud. Laste sõnul on ta ikka alkoholi küüsis, kuid saab enam-vähem oma eluga hakkama.

Minu teine abikaasa oli edukas ärimees. Juba suhte algusest peale pidin leppima sellega, et tema elus tuleb kõigepealt töö ja alles siis pere. Meie ühise lapsega ei saanudki ta kunagi päris lähedaseks. Kui olime kuus aastat abielus olnud, tekkis tal minust kõvasti noorem armuke ja nii see läks… Lahutasime ja tema on pärast seda veel mitu korda naisi vahetanud, ikka nooremate vastu. Mida ta praegu teeb, ma päris täpselt ei teagi. Meie ühine poeg õpib välismaal ega suhtle oma isaga samuti.

Seotud lood:

Nii et 47-aastaseks saanuna olin taas vaba ja vallaline. Alguses ma üldse ei otsinudki suhet, sest ei uskunud enam armastusse. Kuid sõbrannade kihutusel tegin lõpuks tutvumisportaali konto ja hakkasin ikkagi kohtamas käima — kasvõi selleks, et vahel oma üksildastesse õhtutesse särtsu tuua.

Oh, olid need vast kohtamised! Sattusin ikka selliste fruktide otsa, et ise ka ei usu. Käisin pea kaks aastat kohtingutel, enne kui leidsin Tema, oma elu armastuse. See mees oli alguses oma kirjades väga tagasihoidlik ja tahtis niisama rääkida — mina ootasin, et ta mind kohtama kutsuks, aga seda ei juhtunud ega juhtunud. Läks pea kolm kuud igapäevast kirjavahetust, enne kui ta mind õhtusöögile kutsus.

See õhtu muutis mu elu. Ma ei ole kunagi kellegagi nii hästi klappinud — meie jutt sujus ideaalselt, meil oli kohe vastastikune keemia, meil olid täpselt samad vaated elule…

Tundub liiga uskumatu, et olla tõsi? Mulle ka! Aga ometi nii see oli. Ja on jätkuvalt. Nüüd oleme oma suhtega sealmaal, et kolisime aasta alguses kokku. Ma ei ole kunagi õnnelikum olnud. Mul on mees, kes hoolib ja armastab, on ülitähelepanelik, mulle kõiges toeks. Samamoodi olen mina alati tema jaoks olemas ja toeks. Enam ei ole mul hirmu vananemise ees — tunnen, et koos temaga saab see kuldne iga ollagi ainult kuldne.

Miks ma teile oma loo kirjutasin? Tahan lihtsalt teistelegi naistele lootust anda. Uskuge, see ainus ja õige on kusagil olemas! Tuleb lihtsalt mitte lootust kaotada ja edasi otsida.