Keskealine Triinu: mina olengi tüüpiline vana naine, kelle mees noorema pärast maha jätab

 (70)
Masenduses tudeng
MasendusFoto: Hendrik Osula

Veel kümme aastat tagasi aasisin sõbrannadega, et on üldlevinud linnalegend, et kõiki mehi tabab keskeakriis ja nad jätavad oma naise maha. Sõnusin vist ära, nüüd olen ise naine, kelle mees noorema vastu välja vahetas.

Oleks mul siis olnud hoiatusaeg, et oleksin saanud olukorraga leppida, aga ei. Roosad prillid ees, elasin naiivselt oma õndsat elu. Poeg on juba 20aastane ja õpib Tartus ülikoolis, me mehega elasime rõõmsalt Nõmmel armsas majas. Iga argihommik sõitsime koos kesklinna — tema töötab ühes pangas, mina raamatukogus. Kord kuus käisime restoranis, kord kuus teatris ja kord kuus kinos. Kaks korda aastas käisime reisimas. Viimati Küprose saarel. 2016. aastal oli plaan minna Kuubale. Olime selle jaoks päris kaua raha säästnud. Tõesti ideaalne elu või kuidas?

Mees jättis mu ihuüksi

10. veebruaril teatas Jaan mulle ühtäkki, et oleme lahku kasvanud ja on aeg edasi minna. Tema monoloogis olid koos kõik klišeelikud laused, mis vähegi olemas. Rääkis, kuidas minust ikka hoolib ja ainuüksi poja pärast peame kindlasti edasi suhtlema. Kiitis, et ma olen tark ja hoolitsev naine ning talle nii palju andnud. Ma tahtsin öelda, et kui olen sulle nii palju andnud, siis miks mulle nii vaimselt vastu vahtimist annad. Loomulikult ma ei öelnud seda, ma ei suutnud üldse midagi öelda. Olin kui soolasammas. Lihtsalt ahmisin õhku ja vaatasin talle klaasistunud silmadega otsa. Juba järgmisel päeval elasin meie imearmsas Nõmme majas üksi. Ta üüris endale kesklinna korteri ja lubas, et alguses aitab mind rahaliselt, et saaksin kuidagi maja eest maksud tasutud. Ma ei mäletagi, millal viimati üksi elasin. Kui mõtlema hakata, ma polegi kunagi üksi elanud. Kõigepealt vanematekodu, seejärel ühikas Tartus ja siis kolisin juba Jaaniga kokku. Te ei kujuta ettegi, kui tühi tunne on, kui oled suures majas üksi. Poeg muudkui helistas ja üritas lohutada, samamoodi sõbrad ja töökaaslased. Kõigil oli ühtäkki nii palju öelda. Küll ma olen ikka tubli ja hoolitsev. Sama jutt, mida kuulsin ka Jaani suust. Aga, mis ma selle teadmisega peale hakkan?

Seotud lood:

Kokkuvõttes pidi ikka viga minus olema. Saatuse irooniana sain ma mehe kõrvalsuhtest teada juhuslikult. Öeldakse, et Tallinn on väike ning nii ongi. Jaan jalutas oma blondi bimboga mulle vastu vanalinnas. Jaan oli mind nähes kohmetu, aga siis ikka tutvustas oma uut sõbrannat. Lilit oli vist ta nimi. Välimuse järgi ütleks, et ta töötab striptiisibaaris postitantsijana. Kuigi Jaan oli minu suhtes kohmetu, siis oma silmarõõmu vaatas ta küll pilgul, mida võiks iseloomustada kui: näe, poiss sai endale mänguasja.

Sõbrannad utsitavad: leia endale uus mees

Üle kuu aja on möödas. Esimesed paar nädalat olin veendunud, et see on vaid ajutine faas ja küll Jaan ikka koju tuleb. Praeguseks olen juba leppinud teadmisega, et see faas on ilmselt igavene. Praegu ootan enda puhul faasi, et kui ta ka tuleks, siis suudan talle öelda kindlalt ei. Ma ei taha olla see nõrk õnnetu ja kibestunud keskealine naine, kes on valmis reeturist mehe tagasi võtma. Sellega läheb muidugi aega. Sõbrannad juba õhutavad, et peaksin rohkem väljas käima, et äkki veel kohtan ka kedagi. Selle jaoks on aga veel vara. Ma olin Jaaniga koos ligi 25 aastat. Veerand sajandit — see pole väike sõrmenips, mis lihtsalt maha raputada.

Kunagi tahan Jaaniga siiski ka lahkuminekust rääkida. Kõlab ju lihtsalt, et mees vahetas noorema vastu välja, aga miks? Mida tegin mina valesti? Kas küsimus oli liigses rutiinis või milleski muus? Ma arvan, et ma ei suuda enne eluga lõplikult edasi minna, kui pole neile küsimustele vastust saanud.