Keskealise naise tähelepanekud ujulas noorte tüdrukute ja vanade meeste kohta
Kui ma ise oleksin iseenda silme alt mööda läinud, oleks mu sisemine kommentaar olnud selline: „Kus talje on? Millal oli sellel kehal talje? Miks nii krobeline lame tagumik ja ripakil rinnad? Miks ei osta endale uut trikood, vaid tahab, vananev tšikk, hõõrutada jätkuvalt oma viletsaid puusi? Mida ta õige mõtleb, vaadates kaugusesse, endal silmavärv niredena suunurkadeni?”
See on tõsi, et taljet mul pole, pole kunagi olnudki. Kehatüüp on selline. Krobeline nahk on mul seepärast, et põdesin kunagi sügelisi. Ja kuna tsinksalv oli apteegis otsa saanud, pidin end sügama ja jäid armid. Mitte nüüd nii nähtavad, kuid eitada ka ei saa. Trikooga on nii, et see on tõesti aastast 1989, plastmassist rinnakorvid on ammu kadunud ja asi võib tõesti nukker paista. Ja veekindlat tušši ma tõesti pole jõudnud muretseda, kuid ma teen seda! Ausalt. Sest on tõesti kole nõretava sõjamaalinguga basseinis ringi käia.
Aga mida ma avastasin seal mullibasseinis, oli teate mis? Et kõik mehed vaatavad noori naisi! Just. Nende silmad on nagu väikesed kirkadega kaevurid, millega nad muudkui uusi ja uusi kumerusi otsivad ja sinna auke puurivad. Te vaidlete vastu? Te ei taha uskuda, et teie 45pluss mees vahetaks teid iga kell selle noore ja pringi tšiki vastu välja? Ärge siis uskuge, mina ei veena kedagi. Ma lihtsalt räägin, mida ma nägin. Elu näitab, et nii see on. Ja olge õnnelikud, et teie mehel on hea maitse!
Elu koosneb juhuslikest silmapilkudest ja mina tabasin selle ära saunalaval istudes. Üks mees, üle viiekümne, hallid silmad, hallinevad juuksed, käib seal oma lapsega igal nädalal ujumistrennis. Kui laps on trennis, istub mees ise saunades. Ma tean, sest meie lapsed käivad seal koos. Ja kuigi see mees saabub ujulasse trammiga, jalas hallid viigipüksid ja seljas beež tuulepluus ehk elab absoluutses konservatiivses astmes, ajas ta eile ühe tätoveeringuga tšiki peale kaela nii õieli, et mina kartsin tema õlgade pärast. Oleks te selle mehe halli pilku näinud! See oli täis lusti ja uudishimu! Tšikk pesi end duši all ja meie saunalavalt vahtisime nagu televiisorist, kuidas kaunis brünett end loputab. Ta oli tõmmu ja lameda kõhuga, hiiglaslikuks pushupitud rinnapartiiga. Halliviigipüksimees lausa jälgis teda! Mina ka, sest ma olen ju naine. Mina püüdsin uurida, mis asi see selja peale on tätoveeritud, ma ei tea, mida uuris mees. Võib-olla oli ka kunstihuviline?!
Ja siis, kui ma seal mullivannis olin, jälgisin mängu edasi. Oi kuidas mehed, just need 45pluss, armastavad noori naisi. Vaadata. Kui ta teile kodus ütleb, et ” ah, mind noored naised ei huvita, sest nendega pole millestki rääkida”, siis tegelikkus on nii: meeste keskeakriis saabub tõdemusega, et tegelikkuses nad ei tahagi enam nii palju rääkida, vaid tegutseda. See on nii.
Ja see on hea.
Olen tähele pannud, et mida vanemaks saab naine, seda ägedamaks lähevad ka sõbrannad. Kui tore on sõbrannadega koos reisida ja pidutseda, samal ajal kui te oma mehega nohistate diivanil istuda ja Aktuaalset kaamerat vaadata. See ei paku teile tegelikult midagi, eks. Kas te selleks siia ilma sündisite, et AK-d vaadata? Et vaikida spordiuudiste ajal? Vaikida jalgpalli ajal? Vaikida korvpalli ajal? Vaikida seksides, sest seinad on õhukesed ja lapsed kuulevad? Vaikida, kui ta valib ehituspoes uuemat trellpuuri ja küsib teilt, ega sul meeles pole, kas kummutil oli ristpeakruvid või …need teised? Vaikida, kui ta nõuab sealiha, kuid teie tahaksite hoopis aurutatud spinatit? Kas selleks sündisite siia? Mh? Meeste pilgud ei kleepu mitte iga naise kehale, kuid just selliste sitkete noorte, veel sünnitamata naiste nõgusatele selgadele. Kui mina mullivannist väljusin, ei pöördunud üks pilk. Ja mul oli hea meel. Sain sujuvalt ja märkamatult riietuma minna. See on ka tegelikult privileeg — olla nähtamatu!
