Kiri: Kas su laps ei peaks juba magama?
Ma ei räägigi tittedest, kes ise oma unerütmi valivad.
Ma ei räägi ka neist lastest, kes kodus unesegasena pärast muinasjutu kuulamist end erinevatel põhjuselt ikka ja jälle voodist välja keeravad. Küll on vaja pissile minna, küll on vaja vett juua.
Jutt on praegu hoopis neist lastest, kes juba kõnnivad-räägivad ning keda vanemad erinevatele üritustele kaasa veavad. Milleks ometi?
Viibisin eelmisel nädalavahetusel ühel taolisel üritusel. Ei olnud see sünnipäev ega mingi muu suurem tähistamine. Lihtsalt saime kokku ja pidasime pidu. Muidugi alkoholiga. Oli ju pikk nädalavahetus.
Seltskond koosnes noortest täiskasvanutest. Mõned neist olid ka juba lapsevanemad. Kuid tolleks õhtuks olid vähemalt need vanemad oma võsukestele lapsehoidjad leidnud. Erinevalt kahest emmest, kes otsustasid sõna otseses mõttes viinalauda ka lapsed kaasa võtta.
Üks lastest oli kolmene, teine kohe viieseks saamas. Emmed olid end kenasti üles löönud ja puha. Lapsed ka sätitud. Nagu ikka pöörlesid need põnnid ringi ja käisid vahetevahel kõigi külaliste süle istumas. Emadel endil oli see õhtu aga selgelt lastevaba. Põhiliselt karjatas neid peoperenaine. Küll otsis ta neile joonistamiseks paberit-pliiatsit, küll pakkus neile süüa. Lõpuks pani teleka mängima. Kuid ühel hetkel polnud nii väikestel ka sealt enam midagi vaadata.
Siis sai kell kümme. Kuid pidutsevad emmed istusid endiselt lauas. Mõned hakkasid seltskonnast lastelt juba kõvemal häälel küsima, et kas sa magama ei peaks.
Üks emadest vaid naeris seepeale ning lõi käega: “Oh ei, meie tibu ei lähe kunagi enne südaööd magama!”
Siis mida?!
Mis tähendab ei lähe magama?
Lapsed pannakse magama.
Vanematel on ju suisa kohustus hoolitseda lapse eest ja nii ka tema unevajaduste eest.
Miks elavad mõned vanemad oma elu nii mugavaks?
Miks ei minda koju ja miks ei anta lapsele nii vajalikku uneaega?
Kas tõesti on nii kõvasti vaja pidu pidada, et lapsed ei lähegi enam korda?
Miks ei leita selliseks puhuks lapsehoidjat? Ja kui tõesti ei leita, miks on siiski vaja nii kibedasti pidutsema ronida? Kas ei võiks järgmist oodata? Või kui on tõesti tegemist suurema sünnipäevaga, siis võiks ju äärmisel juhul vaid korraks läbi astuda.
Igatahes kestis see pidu tol õhtul varase hommikuni. Lapsi magama ei viidud. Nad vajusid lõpuks ise kuhugi diivanile. Peo perenaine käis neile veel tekki peale panemas.
Ülejärgmisel õhtul istusime sõpradega jälle koos, vaatasime “Laululahingut” ja hoidsime WAFkoorile pöialt. Võitjat õnnitlema tulnud presidendiproua tõi aga mulle jälle meelde lapsed. On ju meie riigi esipaarilgi väike laps. Millegi pärast tahtsin korraks ette kujutada, kuidas Evelin tütrekese voodi ääres muinasjuttu loeb. Ilmselt oli ema seda sel õhtul enne saatesse tulekut teinud.
Kuna meie seltskond istus koos päris telemaja sissepääsu vastas olevas majas, sättisime end pärast saate lõppu aknale ootama. Põnev ju vaadata, kuidas Evelin uksest väljub ja autosse istub.
Suur oli mu imestus, kui nägin, et telemaja uksest ei tulnud välja mitte ainult Evelin, vaid üllatus-üllatus — ema koos lapsega.
Kell käis päeva viimast tundi…
