Kiri: Kui sõbrad lahutavad
Istume mehega nõutult köögis.
Kuidas nii, miks, äkki oleksime võinud kuidagi aidata...
Mis nüüd meist saab? Mis saab meie sõprusest?
Pere, keda tunneme juba 10 aastat, kellega koos on tehtud palju vahvaid reise, pidusid, niisama koosistumisi, üle elatud palju väikseid ja suuri muresid ning rõõme, lahutab.
Nemad? Kuidas nii, tõuseb hääletu küsimus huultele.
Kõikidest paaridest on nemad viimased, keda oleksime uskunud lahutavat.
Jah, kahekesksetes vestlustes oli tunda teatuid pingeid, väsimist, millest vihjamisi võis välja lugeda, et nende kooselus on mõra. Aga langusi ja ületamisi on ennegi olnud. Nad on olnud kaks tugevat inimest, kes alati sellest välja on tulnud.
Olime mehega mõlemad proovinud ettevaatlikult selgusele saada ega neid majanduslik raskus pole kohanud. Töökohad olid alles, võlgu pole suurendatud, kõik oli nende kinnitusel normis. Oleksime võinud rahaliselt aidata, kui situatsioon teine oleks olnud.
Liiga vähe aega teineteisele? Ka ses suhtes olime juba mitu aastat üksteist aidanud. Iga teine nädal andsime kordamööda kummagi pere täiskasvanutele vaba koosolemise õhtu. Nii saime käia kas kinos, teatris või niisama partnerile aega pühendada. Meie lapsed said aga koosmängimise aja.
Lisaks olime alati vajadusele teineteist aidanud.
Uus väljavalitu? Nii palju usalduslikkust meil eraldi mehele ja naisele oli, et seegi ei tulnud kõne alla.
Miks siis? Kas oleksime saanud ikkagi kuidagi aidata?
Vastutus sõprade heaolu eest, kurbus ja nõutus teevad abituks.
Me ei ela teiste elu ega vastuta, mis nende peres toimub, me ei ole kunagi üksteise pereasjadesse sissetungijad olnud.
Meil oli olnud, on, sõbralik-platooniline suhe perega, mis oli üks.
Varsti saab neist kaks eraldi peret.
Ka pole me kunagi ühte või teist rohkem sõbraks pidanud, nad on olnud pere, tervik, kellega oleme suhelnud.
Meie sõprus on kummagagi läbipõimunud ühine suhe.
Kuidas me nüüd tulevikus oskame neid eraldada ja kuidas suhtleme nii, et kumbki end tõrjutuna ei tunneks ega arvaks, et teist rohkem soositaks.
Ei hakka ju jagama, et edaspidi suhtleb mees mehega ja naine naisega. Lastega läheb kergemalt, nemad on ikka tervik, kuigi iga lahutus toob murrangu ka laste ellu.
Suhtlemise katkestamiseks ei näe me vähematki põhjust.
Ja kuidas jätkame oma väljakujunenud traditsioone? Meie igasuviseid ühisreise mööda Eestimaad, jaanigrilli, vastlapäeva jne. Kumba kutsuda, või mõlemad, hoopis ära jätta?
Mida ja kui palju võime rääkida eks-partneriga koostegemistest ja läbielatust?
Tundub, nagu meiegi lahutaks, omal tasandil küll. Tunnen ka, et ma ei tohiks selliseid egoistlikke tundeid tunda, sest lahutus on neile isiklik draama.
Aga ma olen pisut egoistlik, nii palju küsimusi, sest lahutus mõjutab ka sõpru.
Topeltlahutus, kus aeg teeb kindlasti omad korrektiivid. Praegu ei oska aga ennast ega sõpru lohutadagi.
