Kiri: Õnn, see on imelihtne!
Rõõmsate ja päikeseliste inimestega suheldes arvatakse tihti, et nende elu on nii ilus ja tore, lihtne ja rõõmus. Mis aga on selle päikeselisuse taga, ei vaevu enamik meist mõtlema.
Kestvalt õnnelik saab olla vaid see, kes oskab leida rõõmu igas asjas. Ka halvas ja ebaõnnestumises, õnn on igaühe sees ja sõltub ainult sellest, kuidas me ta üles leiame. Elus ettetulevatesse olukordadesse saab alati suhtuda kas positiivselt või negatiivselt, erinevad inimesed oskavad erinevaid asju näha väga omamoodi.
Õnn on otseselt seotud meie nõudmistega elule. Üks oskab nautida lihtsalt kaunist lumesadu, teine vajab selleks tingimata vähemalt miljonidollarilist maja, mille aknast lumesadu jälgida ja isegi siis pole tema õnn täiuslik, sest ikka on midagi, mida tahaks veel ja veel. Õnn ja õnnetus on illusioonid ja õnnelikum on see, kes oskab omale õnneliku illusiooni vajalikul hetkel luua.
Õnnelikud inimesed on elu mustkunstnikud, igast asjast võlutakse välja ime nimega rõõm ja õnn. Vähemandekad või sootuks andetud elukunstnikud aga kõnnivad enamasti kurbuse ja õnnetuste rajal, hoolimata sellest, kui rikas või vaene on nende materiaalne olukord, olemasolev elu on nende jaoks üks suur hädaorg ja viletsuse rada.
Inimene saab end mõelda õnnelikuks ka suures materiaalses vaesuses ja olla õnnetu kullahunniku otsas. Õnnelik saab olla isegi näljasena, õnnetu aga ollakse sageli ka täissöönult ja füüsiliselt turvaliselt. Õnnetuks ei muuda inimest mitte väline keskkond, vaid tema enda sisemine mõttemaailm.
Olulisim on aru saada, mis muudab just mind õnnelikuks. Kindlasti ei pruugi see olla sama asi, mis muudab õnnelikuks minu naabri või tuttava. Saades sisimas aru oma tegelikest soovidest, oleme teel juba õnnelikkuse poole, mõeldes õigesti, oleme selle tee õnnele juba leidnud ja olles rahul enese ja ümbritsevaga, oleme jõudnud õnneni. Õnnelikku teed!
Mirmari on rändaja õnne teel
