Kiri: Pealtnäha õnnelik
Alguses oli kõik roosiline. Mees oli naisesse tohutult kiindunud. Naine oli sellel ajal veel ilusalongis administraator ja kõik töökaaslased kadestasid, kui talle jälle kimp tulipunaseid roose saadeti. Peagi leidis mees, et tema kallim ei pea üldse tööl käima ja nõudis, et naine oleks kodune. Mees hoidis oma silmatera nii kuis oskas, päevast päeva üllatused ja kingitused. Ühel päeval kinkis naisele auto, et ta saaks oma vajalikud toimetused kiiremini ja mugavamalt aetud.
Naine nautis sellist elu, tema jaoks oli see unistus, mis lõpuks täitus. Hoolitsev mees, kes teda jumaldas ja kingitustega üle külvas. Sõbrannad kadestasid ja kiitsid, kui uskumatult tore mees tal on.
Mees oli veel sellel ajal autoärimees ja võttis ette uusi projekte, mis vähegi pähe tulid. Kõik õnnestus ja raha oli laialt käes. Mehe arvates oli naine see, kes peab kodu korras hoidma, süüa tegema ja oma meest voodis rahuldama ning mees see, kes peab raha teenima.
Mõne aasta pärast oli perre oodata järelkasvu, mis oli veidi liiderlikule mehele väga rõõmustav uudis. Ta pühendas ennast täielikult perele ja unustas kõik abieluvälised silmarõõmud. Loomulikult oli vaja ka suurt maja, kus tema võsuke saaks mõnusalt üles kasvada.
Üsna pea pärast lapse sündi hakkas aga nende ilus elu muutuma. Naisele ei pakkunud seks enam midagi, aega oli vaid lapse jaoks. Mees mõistis naist ja lootis, et see on kõik ajutine. Kuid olukord läks aina hullemaks.
Mehel kõrbesid paljud ärid ja saabus majanduslikult raske aeg. Naine ei leppinud olukorraga ja pidevalt elas mehel seljas, et miks raha on vähe ja miks enam kingitusi ei tee, et kas mehel on armuke. Kodune pereelu sai korraldatud nii, et mees elas oma toas ja naine lapsega oma toas. Seksuaalelu puudus täielikult. Naine tunnistas, et vihkab seksi ja leiab alati põhjuse, et sellest kõrvale hiilida.
Nüüdseks on lapse sünnist möödas 5 aastat. Kahjuks ongi lapse jaoks olnud ainuke peremudel selline, kus ema ja isa elavad eraldi tubades ja pidevalt käib üksteise mahategemine ja üksteise süüdistamine. Mehel on hakanud jälle hästi minema, tema ärid töötavad ning tal on üsna avalikult armuke.
Naine mõistab, et üsna pea võib tulla aeg, kus mees üürib talle korteri ja tal tuleb omapäi hakkama saada. Ta on hullumas, sest ei suuda leppida tõsiasjaga, et tõenäoliselt tuleb hakata müüjatööd tegema, ilma autota hakkama saada. Mida öelda sõbrannadele, kes kutsuvad teda peole, maniküüri, aeroobikasse ja lihtsalt šoppama. Ta ei saa siis ju endale seda enam lubada. Samas ei suuda ta ka enam mehega normaalselt koos elada, tema jaoks on mees muutunud põlastusväärseks ja vastikuks. Ta taipas, et niipea kui lõppesid hulgalised kingitused ja hea elu, kadus kuhugi ka armastus. Kas tõesti oli tal hoopis armastus sellise ilusa laiava elu vastu? Kas tõesti peab ta nüüd sellest viimasestki loobuma ja alustama nullist?
Selline lugu juhtus minule kahe kalli sõbra peres ning vägisi olen hakanud teisigi paare vaatama teistsuguse pilguga. Vahel tundub mulle, et selliseid paare on palju, kus naine on harjunud olema kodune ja saama kõik, mis vähegi pähe tuleb. Naine teeb kodused tööd, hoiab lapsi ja saab selle eest mehelt niiöelda palka. Mees teenib raha ja peab armukest, kes pakub talle voodis naudinguid ning kellega on lihtsalt mõnus koos olla.
Kas see ongi lõpuks see, mida naine elult ootab? Või mida mees iseenesest mõistetavaks peab. Raha ja armukesed.
