Kiri: Poolik kirst ja veidi matust

 (2)
Kiri: Poolik kirst ja veidi matust
Foto: Ilmar Saabas

Mul oli klassiõde, kes unustas vahel ajataju ning jäi teiste seltsi kauemaks, kui oleks pidanud. Ei, ta ei seganud kedagi. Oli seltskondlik ja lõbus. Meile ta peavalu ei tekitanud. Hoopis oma ülirangele isale, kel oli kombeks oma tütar püksirihma laksudes kodus vastu võtta.

Kord jäi tüdruk jälle hiljemaks kooli. Kodust ta luba saanud ei olnud. Kuid meie klass, väikese maakooli toona kolmas klass, korraldas ikka midagi põnevat. Seetõttu olid paljud vanemad juba harjunud, et lastel venib koolipäev ehk pisut pikemaks.

Sel õhtul valisime tulevaks koolipeoks näidendit. Igaüks pakkus midagi oma lemmikraamatust. Lõpuks lasi klassijuhataja meid oma suure raamatukapi juurde. Sealt leidsime ühe muinasjutu kavala rebase kelmustest.

Ühtäkki paiskus klassiuks lahti ning lävel seisis tüdruku isa. Ta ei öelnud ühtegi sõna. Kuid äsja naernud tüdruk oleks justkui viirastust näinud. Ta vakatas ja läks näost valgeks. Vaikselt pani ta oma asjad kokku, soovis hirmuhäbi täis silmi peita püüdes head aega ning sulges enda järel aeglaselt ukse.

Loe edasi: Delfi ARVAMUS