Lapseeast peale on mind vaevanud hingamisteedehaigused. Mäletan ähmaselt enda esimest lastearsti, kes diagnoosiks pani alati „ninaneelupõletik“ ja taas „ninaneelupõletik“. Ometigi, nohu nagu polnudki, vaid sai neli ööd-päeva meeletult köhitud. Vanaema vaaritas aga vaarikavarreteed (üsna hea rögalahtisti). Igal aastal sai ikka korra või paar sellises „ninaneelupõletikus“ oldud.

Jõudis kätte nooruki-iga ja siis suunati minu aja (nõukogude aeg) noori noorukite polikliinikusse, seal diagnoositi krooniline bronhiit. Ravima hakati antibiootikumidega, mis iga haigestumise korral määrati. Kannatas loomulikult immuunsussüsteem. Vahel mõtisklen, kui lapseeas oleks ka korra see niinimetatud „ninaneelupõletik“ välja ravitud antibiootikumiga — äkki poleks krooniliseks bronhiidiks asi läinudki, aga need on vaid minu, väikese inimese mõtted.

Saabus „tormiline“ teismeliseiga. Tea, kas ta nüüd nii tormiline oligi, kui võrrelda praeguse aja noortega, aga eks ikka üsna omapärane. Küll ma siis olin tark ja teadja kohe igas asjas. 19-aastaselt sai proovitud suitsugi tõmmata, ja võta näpust — hakkas meeldima. Ikka vahelduva eduga sai tõmmatud ja 22-aastaselt võisin end juba suitsetajate hingekirja lugeda. Lapseootele jäämine pani mind suitsust loobuma ja see oli lihtne. Nagu oleks emainstinkt öelnud, et aitab küll praeguseks, aga aastake pärast lapse sündi hakkasin taas suitsetama.

5 aastat tagasi diagnoositi bronhiaalastma. See uudis oli masendust tekitav. Arst käskis lõpetada suitsetamise, aga ma ei suutnud ega ikka tahtnud ka tõsiselt. Mind rohkem hämmastas, et astmaga peaksid kaasnema hingeldamine ning kohati isegi hingamisraskused… minul ju neid ei olnud. Veel ei olnud, oleks ehk targem öelda. Mõtlesin küll oma tervise peale, meelde tuli ka armas vanamemm, keda raske sõjaaeg suitsetama oli õpetanud ning kes kopsuvähki suri, mida meenutadagi valus… aga ma ikka ei loobunud. Lohutasin ennast justkui sellega, et tõmban ju „häid, kalleid ja lahjasid“ sigarette!

Paar aastat tagasi hakkasin aga hommikuti imelikult köhima. Ka minu haigestumised muutusid raskemaks. Kaks-kolm korda aastas põdesin bronhiiti ning iga kord vähemalt kolm nädalat. Ravimiteks olid päris kanged antibiootikumid, mis omakorda tekitasid hädasid maos. Tegelen ka veidi muusikaga ning äkki ma ei suutnud enam rohkem järjest laulda kui kaks laulu… Raske oli hingata ja võhm otsas. Nüüd tekkis tõsiselt hirm. Nagu liblikad lendasid kõhus ringi ning otsustasin loobuda ja kohe.

Ühel maikuu esmaspäevahommikul aastal 2008 panin suitsetamisvastase plaastri käsivarrele. Paljud tuttavad väidavad, et kõik on kinni ikka seal „üleval“ ehk siis mõtlemises. Mjah, siin kohal väidaks vastu. Päris nii see ei ole. Vähemalt minu puhul ei olnud. Need on ikka päris õnnelikud inimesed, kes lihtsalt niisama suudavad suitsetamise maha jätta, ilma igasuguste abivahenditeta.

Esimene nädal oli täiesti normaalne, ei tekkinud mingisugust vajadust tõmmata, plaastrit vahetasin igal hommikul, kasutasin kõige kangemat varianti. Olin kuulnud muidugi ka hirmuäratavaid jutte kehakaalu järsust ja suurest tõusust ning ainevahetuse aeglustumisest. Esimesel nädalal ei olnud küll mingisuguseid probleeme. Ainevahetusega on mul nagunii kogu aeg probleemid olnud.

Teinegi nädal oli normaalne, ent siis saabud kolmas nädal. Hommikuti hakkasin välja köhima pruunikat, kollakat rögast massi. Hirmunult helistasin oma perearstile, kes ütles, et see on üsna normaalne. Kõik selle sodi köhin nüüd välja, mida enne sisse tõmbasin. See kestis ligi paar nädalat. Siis aga hakkas tõusma söögiisu. Selleks olin valmis, närisin rohkem juurikaid, kuivatatud ploome, ostsin apteegist toonikuid ja kapsleid. Kuu aja pärast aga aeglustus ainevahetus. Paari kuu pärast praktiliselt seiskus.

Ei kasutanud enam looduslikke abivahendeid, sest need lihtsalt ei toiminud. Olin päris õnnetu ja masenduses. Kehakaal tõusis 7 kilogrammi. Söögi suhtes olin valiv ning tegin trenni, kaal aga tõusis. See oli paratamatu, nähtavasti just tänu probleemsele ainevahetusele. Kohati oli tunne, et nüüd panen küll uuesti suitsu ette. Neli kuud olin vastu pidanud. Lõpuks soovitas minu hea kolleeg juua ühte head teed (Holy tea). Ainevahetus paranes. Olgu see kolleeg tõesti tänatud. Kehakaal jäi püsima, ainult et rõivasuurusest nr 34-36 oli saanud 38.

Ühest murest jagu saanuna tekkis uus. Muutusin kohutavalt närviliseks. Iga pisiasi ajas suisa marru. Olin terav, noriv, õelutsev, paranoiline. Kohutav, ma ei tundnud ennast ära. Eriti hull oli asi siis, kui üritasin ilma plaastrita olla.

See periood kestis kuu aega kindlasti. Vahepeal sai ära proovitud e-sigarett. Popsutasin kuu, aga mulle ei sobinud. Hirmutas ikka see, mida see padrun seal sisaldab, aga konkreetset vastust ma kusagilt ei saanud. Muidu oli täitsa päris sigareti moodi ning tellisin veel kohvimaitsega padrunid (need asetatakse e-sigareti sisse). Täitsa mõnus maitse oli, aga mõjus see kurgule ja neelamisele. Kurk oli kibe ja hääl kähe. Loobusin.

Niisiis, kokku olin ajaliselt olnud ilma suitsuta 9 kuud, kõige lahjema nikotiinisisaldusega plaaster ikka peal (tegin nutikalt, ostsin kõige kangemad plaastrid, siis lõikasin ühe plaastri 3 tükiks — hoidsin raha kokku).

Kui täis hakkas saama aasta, otsustasin proovida ilma plaastrita. Alguses olin natuke närvilisem ja rahutum, aga lõpuks kadus seegi sündroom.

Nüüd olen olnud poolteist aastat suitsuta. Mis on siis muutunud?! Minu riided lõhnavad pigem parfüümi kui sigareti järgi; rõiva suurus on jäänud 38 peale; juuksed, mis kõige enne endasse suitsulõhna võtsid, lõhnavad nüüd alati nii, nagu oleks just pestud. Hambad on valgemad, kuigi ma ei ole neid valgendanud ega midagi erilist kasutanud. Tunnen suurepäraselt toidu maitset ning eristan erinevaid lõhnasid tunduvalt paremini kui enne. Ma saan laulda vähemalt 5 laulu järjest. Ja kõige tähtsam — külmetasin kevadel, aga tavaliselt on külmetusega nii, et siis ägeneb nädala pärast ka krooniline bronhiit. Seekord aga, oh imet, kurguvalu läks tavalise raviga üle ning viirus ei pugenudki bronhidesse!

Selge on see, et ega ma kroonilisest bronhiidist ei pääse, aga kergem on küll igati. Mida siis öelda armsale lugejale. Suitsetamise mahajätmine oli minu jaoks päris raske katsumus, aga see tasus ära, ometigi mulle meeldib suitsetamine väga ja „ei me ette tea, mis elu meil tuua võib“, aga vähemalt praegu olen suitsuprii!