Ma teen iganädalaselt 60-70 tundi stressirikast tööd, mis võimaldab meile ka sellise elustiili ning selle, et mu abikaasa saaks kodus meie ühist last kasvatada.

Ma armastan teda ja oma poega, aga kui ma töölt koju jõuan, tahaks korrakski jalad seinale lüüa, telekat vaadata, aga mu naine ei lase mul seda rahus teha. Tema kurdab, et peab päevad otsa koristama ja kodus mässama ning nüüd on minu kord viia laps mänguväljakule mängima või teda aidata.

Samas, mulle tundub, et me ju jagasime omavahel tööd ära ja need eelnevalt mainitud tegevused on justkui tema "töö". Aga tema näeb, et "mina ei tee kodus üldse midagi ja ei aita teda, ta peab kõik üksi ära tegema".

Ma ei arva, et kõik naised peaksidki olema koduperenaised ja ma mõistan, et mu abikaasa on loovutanud oma karjääri meie pere nimel, aga kui ma pean terve päeva tööl rügama ja raha teenima, siis lapse eest hoolitsemine ja kodu koristamine jääb tema kanda. Mina ju ei palu, et ta aitaks mind minu tööasjadega, miks siis mina pean pesu pesema?

Ma ei näe end ka halva isana: ma ju teenin raha, et mu laps saaks kõik, mis tal vaja on ja naine ei peaks tööl käima.

Aga kas teie arvates peaksin ma lapse parki viima või nõudepesumasinat tühjendama? Ei, või mis? Ma olen nii väsinud ja mul pole kodus enam isegi hea olla.