Kodus on pidev vingumürgitus? Aga mees, vali siis elukaaslaseks mees, kui naisega nii raske on!
Jesper Parve viimane sõnavõtt ajalehes Postimees on sotsmeedias ja foorumites palju kajastust leidnud. Ka meil on tahtmine sõna sekka öelda. Avaldame meie hea kaasautori Jaanika mõtted sel teemal.
Tüdinuna pidevalt ilmuvatest ja stereotüüpe taastootvatest meesautorite (nagu näiteks härra Parve) poolt kirjutatud artiklitest selle kohta, kuidas meestele tehakse liiga, naistega on võimatu koos olla, neid õnnelikuks teha ja selle vingumürgitusega ei tulegi toime muidu, kui vahepeal napsu võttes ja käsi käiku lastes (ma ei tsiteeri praegu kedagi, tõlgendus oli puhtalt mu enda töö ja kindlad autorid ei pea end riivatuna tundma, et sellises sõnastuses pole nemad kunagi midagi öelnud), küsisin oma mehelt, kas siis tõesti on naistega nii raske ja kas ta kannatab minuga igapäevaselt ning mida ikkagi mehed mõtlevad selle all, mida nad naiste vingumiseks nimetavad. Meil oli tore vestlus ja ehk on info teistelegi naistele huvitav.
Mis on siis see salapärane „vingumine“? Põhimõtteliselt ütles mu elukaaslane seda, et vingumiseks kategoriseerub kõik see, mida naine mitu korda ütleb ja meelde tuletab. Näiteks pole vaja kogu aeg peale käia, et kruvi seina keerataks või pesumasinavoolik ära vahetataks. Ütled ühe korra, on täiesti piisav. Küll mees selle asja ära teeb! Mis siis, et see tuleb tal meelde näiteks poole aasta pärast, sest ta ise ei puutu nende koduste probleemidega nii palju kokku, et need teda häirima jõuaksid hakata. Mina leidsin selle peale, et siis pole ju ime, et enamik minu tuttavaid naisi ise pahtlit panevad ja koduseid töid teevad, kui töö ei kannata naise arvates oodata ja meest see pidev meeldetuletamine vingumürgitab. Õnneks on meil kodus põhimõte, et keda häirib, see teeb ehk põhimõtteliselt puudub traditsiooniline rollijaotus ja kuna mina olen lihtsalt rohkem kodus, siis märkan enam neid lahtiseid kruvisid, mida ise kinni keeran. Mees teab väga hästi, et tema ei vingu minu kallal näiteks pesemata põranda pärast, sest kui ta ise seda teha ei viitsi, aga häirib, pole õigust mulle etteheiteid teha. Mina olen harjunud jällegi sellega, et mul ei ole mõtet utsitada ja meelde tuletada, pigem teha ise ära, kui asi on minu jaoks piisavalt oluline ja kui pole, siis võttagi vabalt ja ignoreerida. Milleks endale ise probleeme tekitada? Selline suhtumine on raske tulema ja aeg-ajalt esineb tagasilööke, mil ma tunnen, et teen rohkem kui ma peaksin. Aga samas — kes ütleb, kes mida peab? See on paaride omavahelise kokkuleppe ja kodudünaamika küsimus. Ühtegi üleüldist reeglit peale teineteise austamise ja teisega arvestamise ei ole ega saagi olla.
Sellega ei taha ma sugugi öelda, et ärge, naised, jumala eest meestele midagi meelde tuletage ega kamandage ega ühest asjast mitu korda rääkige. Kui ongi unustaja mees või see teema on liiga oluline või te ei saa mingi asjaga ise hakkama (aga tegemata jääda ka ei või), siis loomulikult tulebki end korrata. Lihtsalt teadke, et just see ongi see, mida mehed vingumise all mõtlevad. Mina ei teadnud ja mind see teadmine aitas. Tõepoolest, ega ei tahaks ju isegi, kui keegi räägiks sinuga nagu lapsega ja küsiks mitu korda, kas võtmed ikka võtsid kaasa ja telefoniarve maksid ära ja selle katkise sokiga midagi välja mõtlesid.
Mis puutub aga sellesse, kas naistega on raske ja isegi võimatu koos elada, siis tundus see minu mehele eriti jabura jutuna ning ta naeris päris tükk aega. Lõpuks leidis ta, et vähemalt minuga küll raske pole ja kui nendel meestel, kes sellist juttu räägivad, tõesti nii halb on, siis ärgu elagu naistega. Miks nad siis üldse suhtes on? Või valigu mees, kui mehega lihtsam on.
