Koduse ema pihtimus igapäevaelust: ma olen ka kõigest inimene, mitte robotist kokk ja koristaja!

 (75)
koduperenaine
koduperenaineFoto: Panthermedia,Scanpix

Olen kodune ema, laps saab varsti juba kaheseks. Elame traditsioonilist noore pere elu — isa käib tööl, mina kasvatan kodus last, kuni ta on valmis lasteaeda minema ning lisaks püüame luua oma kodu, samal ajal elades ämma-äiaga ühe katuse all.

Olen endale juba noorukieast saadik lubanud, et ämmaga ma ühe katuse alla ei koli. Olude sunnil pean aga oma sõnu sööma. Ei ole ju mõtet võtta kalli raha eest üürikorter, kui ämma ja äia juures ruumi piisavalt. Lapselgi on põnevam, õueskäimise võimalus on peaaegu iga kell olemas, ei ole vaja otsida mänguväljakut ning ka mul kindlam, et lapsel turvaline hoovis ringi joosta.

Oleme siin elanud juba ligiakaudu aasta. Majapidamine on suur, kõik peale minu ja pisipõnni on tööinimesed, mis tähendab, et on loomulik, kui õhtul koju tulles ootab kõiki õhtusöök, soe tuba, korras elamine. Alguses andsin endast parima, et keegi viriseda ei saaks ja kõigil hea oleks. Kuid nüüd tundub mulle nagu ma olekski tulnud siia koristama ja kokkama. Ma teen seda rõõmuga, sest naise kohus see ju ongi, kuid ka mina ei jaksa lõputult. Kas siis tõesti ämm ei võiks vahest sööki valmis teha või mees oma sokke ise pesukorvi viia?! Vahel tunnen, et ma lihtsalt ei jaksa. Pisipõnn tassib niikuinii oma mänguasju üle elamise laiali, kuid kuidas teha selgeks täiskasvanutele, et ka mina olen lihtsalt inimene ja tahan ka natuke lihtsalt olla, mitte ainult teiste järgi tolmuimeja ja lapiga joosta?

Seotud lood:

Jah, olen mõelnud, et jätan täna kõik tegemata, las siis vaatab igaüks ise, kuidas söönud saab ja mismoodi pesumasin tööle hakkab. Kuid siiski ennekõike pean mõtlema oma lapse peale, kes sooja sööki saama peab ja puhtas ja hoolitsetud kodus kasvada tahaks. Siiani olen katsetanud varianti, kus teen küll söögi valmis ja pesen enda järgi nõud ära, kuid rohkem koristustöid pole endale lubanud. Olukord lõppeb tavaliselt nii, et see kõik muudab mu närviliseks ning järgmine päev on topelt teha, sest kõik need nõud, mis kraanikausis ja puru, mis laua all, ei kao iseenesest, vaid ootavad ikka hommikul ärgates just mind.

Loost võib jääda mulje, et olen hüsteeritsev puhtusefriik, kui asi nii hull ei ole. Ma lihtsalt soovin, et ka keegi mõistaks koduseid emasid, kes iga päev muudkui teevad ja teevad, kuid kelle tegemisi märkavad vähesed. Üldiselt märgatakse pigem seda, mis on jäänud hoopis tegemata.