Koduvägivalla ohver julgustab kõrvaltvaatajaid sekkuma: vahel piisabki sellest, et ainult üks inimene märkaks ja ütleks midagi, et põrgust pääseda
Mina tahaks rääkida ühe loo vägivallast, aga mitte füüsilisest, vaid emotsionaalsest vägivallast. Kasvasin peres, kus isa armastas ennast välja elada ja kust põhilised mälestused lapsepõlvest on need, kus isa karjub ja peksab asju ja ema pärast põhjendab, aga vähemalt ei löö ta mind ja lapsi. Mina mäletan, kui olim umbes 10aastane ja palusin isa, et palun peksa mind, mitte ära sõima mind ja karju mu peale, sest seda valu oleks olnud lihtsam taluda. Ma mõtlesin nooruses korduvalt ära jooksmisest, aga kartsin seda mis sellele järgneks, nii et ma ei teinud seda.
Lõpuks sain suuremaks ja sattusin suhtesse mehega, kes alguses oli just kui prints valgel hobusel. Kuid nüüd tagantjärgi saan ma aru, et ma eksisin. Suhte alguses, iga kord kui ta ei saanud midagi, mida ta tahtis, siis ta ähvardas ennast ära tappa ja kuna ma kartsin, et äkki ta teebki seda, siis andsin järele. Mida rohkem me edasi suhtlesime, seda madalamale suutis ta viia minu enesekindluse ja tundsin, et ma ei olegi paremat väärt. Ta pani mind tegema asju, mida ma tänaseks päevaks väga kahetsen ja viis mind sügavasse depressiooni. See kõik oli tema moodus saavutada seda, mida tema tahab ja hoida mind enda juures, aga sel hetkel ma ei saanud sellest lihtsalt aru ja kõigile kõrvalt vaadates tundus ka meie suhe täiuslik olevat.
Kui olime umbes poolteist aastat koos olnud, sattusin ma psühhiaatri juurde, kust ma temast ei rääkinud, aga kes määras mulle antidepressandid. Need tegid mul olemise paremaks, aga see tähendas ka seda, et ma ei olnud nii kergesti manipuleeritav. Selle peale hakkas ta tegema rohtusid maha ja kutsuma mind narkomaaniks, nii et ühel päeval lihtsalt murdusin ja lõpetasin päeva pealt rohtude võtmise. Peale seda sattusin veel sügavamasse depressiooni, tundsin, et ma olengi täiesti mõttetu ja ma peaks üldse õnnelik olema, et mul on mees kes minuga koos tahab olla ja peaksingi kõike tegema nii nagu tema tahab.
Lõpuks tänu ühele sõbrale, kes suutis märgata seda, mida teised ei märganud ja aru saada sellest, mis toimus, suutsin ma sügavast depressioonist välja tulla. Ta vedas mind endaga igale poole välja kaasa, suutis jälle mu enesekindlust kasvatada, ning panna mind mõistma, et viga ei ole minus ja ma ei teinudki midagi valesti ja anda julgust mulle, et see mees maha jätta ja eluga edasi liikuda.
Kui teatasin, et mulle aitab ja ei taha enam suhtes olla, tulid viimased katsetused mind kinni hoida. Algas see sellega, et ähvardas ennast jälle ära tappa, mille puhul ma isegi mõtlesin korra: aga mis siis kui tapabki, kas siis mina olen selles kõiges süüdi? Õnneks suutsin endale kindlaks jääda ja ei andnud talle uut võimalust. Kui talle jõudis kohale, et see ei toimi, otsustas ta proovida uut meetodit, ta hakkas rääkima mulle seda, kui väga ta mind armastab ja kui ilus ja hea ma olen. Kuna see oli jutt, mida ma polnud harjunud temalt kuulma, siis olin valmis talle andestama, kuid õnneks tõi sõber mind maa peale tagasi. Tänaseks pole kõik veel läbi saanud, sest siiani pommitab ta mind sõnumite ja kõnedega ja isegi kui vahetada numbrit suudab ta selle üles leida. Olen korduvalt ähvardanud, et lähen politseisse, aga siiani pole ma seda veel teinud.
Minu jutu mõte on jagada, et ka emotsionaalne vägivald võib viia inimese väga halba kohta ja vahest piisab sellest, et ainult üks inimene märkaks ja ütleks midagi, selleks, et sealt pääseda.
