KOGEMUS: Buliimia jätab su murega üksi

 (23)
HU3N2301
Foto: Andres Putting

Toitumishäired on teema, millest peaks kindlasti rohkem rääkima. Sest nii palju on noori naisi, kes vaevlevad karmi tõve — buliimia — käes. Ja kurb on, et abi leida ei ole üldse nii lihtne.
Buliimia algas minu puhul pärast keskkooli lõpetamist.

Olin sel ajal märkimisväärselt kõhn, kuid suhte purunemine tekitas tunde, et olen alaväärtuslik ja mitte piisavalt hea. Kuna toitumine oli sel hetkel ainus asi, mida sain vahetult mõjutada st kontrollida, siis sealt see alguse saigi. Kontroll on muidugi kummaline sõna toitumishäiretega seoses kasutamiseks, sest nii anoreksia kui ka buliimia tähendavad täielikku kontrolli puudumist oma toitumise üle.

Algaja vajab toidupornot

Buliimia võib alata erinevatel põhjustel, kuid enamasti ikka seetõttu, et ei olda rahul oma kehaga. Tihti peetakse äärmuslikke dieete, mille lõppedes on hundiisu ja nii algavadki esimesed ülesöömised. Kuskilt ollakse kuulnud, et oksendamine ja lahtistite kasutamine on hea viis ülesöömisega toime tulla. Võib-olla on keegi lähedalseisev isik selle tõvega kimpus... Fakt on, et paljud meist on buliimikud enesele aru andmata. Sest nad usuvad, et selline söömine ja pidev toidu väljutamine on täiesti normaalse elu osad ja et nende teguviis on ainuõige.

Esimesed korrad on on ülesöömise tagajärjel esile kutsutud oksendamised juhuslikud. Edaspidi hakatakse neid õgimishoogusid planeerima: vaadatakse nn toidupornot — kokandussaateid, toidukanaleid, retsepte internetist. Toidupoest ostetakse kõike, mida ihaldanud oled.
Kõige raskem on neil, kes elavad üksi ja kellel on palju vaba aega. Paljud haigestuvad tudengipõlves, mil elatakse ühikas või korteris vanematest eemal, tuntakse hirmu tuleviku ees, tuntakse end üksikuna. Võetud õppelaen kulub õgides ja oksendades. See kõik suurendab lootusetusetunnet veelgi.

Soodne aeg buliimiaks

Kuid buliimiasse võib haigestuda ka oma kodus. End mõnes mõttes justkui kasutuna tundes: kas siis tööst ilmajäänuna või lihtsalt väikeste lastega kodus olles. Toitumisest saab kinnisidee ning kehakaal saab äkki oluliseks. Ning taaskord on võimalusi õgida ja oksendada rohkem.
Buliimik õgib ja oksendab enamasti üksi olles, seetõttu ongi omaette olemise aeg kõige ohtlikum periood. Jah, toit on kallis, aga samal moel nagu joodik leiab raha alkoholi jaoks ja suitsetaja sigarettide tarbeks, leiab ka buliimik alati raha toidu tarvis. Üleüldse on sõltuvus toidust sama tõsine nagu iga teinegi sõltuvus, kuid sellest sõltuvusest vaat et kõige raskem loobuda. Sest toidust ju loobuda ei saa!

Räägitakse, et buliimia on kahjulik. Kuid keegi ei ole märkimisväärselt jutuks võtnud selle tõve tegelikku olemust ja ohtusid. Rääkima peaks näiteks oksendamise ohtlikkusest ja kahjulikust mõjust hammastele. Rääkima peab südamerütmihäiretest, söögitoru põletikust, lihasnõrkusest. Ka sellest, kuidas buliimia tõttu ainevahetus praktiliselt lakkab ja kuidas haige organism ei tea enam, mil moel edaspidi käituda. Muide, selle viimase pärast võtavad paljud buliimikud kaalus juurde, kuigi eesmärk on vastupidine.

Kõik algab …

Buliimia küüsis vaevlev inimene tihtipeale ei tea, et seedimine algab juba suust ja oksendades jääb 60% sisse ahmitud kaloritest siiski organismi. Pärast oksendamist on magu tühi ja keha nõuab mingi aja pärast oma. Organism on vahepeal õppinud saadavat kaloraaži tallele panama. Lahtisteid kasutades vabaneb buliimik ainult 20% tarbitud kaloritest. Julmad numbrid, kas pole?
Selle 20 või 40% asemel, mis julmal moel kaotatakse, võiks teha trenni või lihtsalt leppida sellega, et oled need kalorid enesele sisse söönud.

Ehk aitavad liigsöömisest tingitud vaevused järgmisel korral piiri pidada. Kui treenimisest rääkida, siis treenima peaks mõõdukuse piirides. Sest ületreenimine on buliimikute seas tõsiseks probleemiks. Treening mõistlikus koguses on heaks abivahendiks, nii kalorite põletamisel, kui ka parema enesetunde tekkimisel. Treenitud keha aitab ehk natukenegi muuta minapilti ja moonutatud kujutise nägemist oma kehast.

Eestis oled sa omadega üksi

Või noh, mingil määral on võimalik abi saada. Kuid toitumishäire on pigem suur häbiasi. Justkui polekski tegemist päris haigusega. Arsti juures on võimalik saada antidepressantide retsept, vähesed jõuavad ka psühholoogi juurde. Veel väiksem hulk hädalisi saab amulatoorset ravi. Kuna haiglaravi kohad asuvad psühhiaatriakliinikutes ja hirm hullutemplit külge saada on suur, siis tundub see buliimikule pigem äärmuslik ja viimane võimalus olevat.

Kõik eelpool kirjeldatu eeldab valmisolekut probleemi tunnistada. Selline julgus ja valmidus aga paljudel puudub. Tundub ka, et pole kellelegi rääkida. Oma perele? Piisab ühest väärast reaktsioonist ja haigus süvenebki juba. Niisiis tuleb ise härjal sarvist haarata.

Enesasbipakett ja võtmesõnad

Alustuseks tuleks vastu võtta otsus: tunnistada probleemi ja tõeliselt tahta leida probleemile lahendus. Enesele siiralt antud lubadusest võib olla suur abi.
Võtmesõna buliimiast vabanemiseks on kindlasti stabiilsus ja seda igas eluvaldkonnas. Olles stabiilses suhtes ja elades kellegiga koos, on õnnehormoone rohkem ja enam pole põhjust endaga nii halvasti käituda.

Seda kõike tean rääkida oma kogemusest ja võin kinnitada, et stabiilne ja õnnelik suhe murrab buliimia justkui võluväel.
Muide, mitmed endised buliimikud on lõplikult paranenud tänu rasedusele. Sest kui mängu tuleb juba kellegi teise lisaks enese omale, muutub ka enda mõttemaailm.

Lugemine haigusest tekitatud tervisehädadest ehk nö erialakirjandus on kindlasti abiks. Heaks abiks oleks ka tugiisik.
Kui kedagi lähedast selleks pole võtta, siis võib aidata ka internetisuhtlus. Eestis küll vastavasisulisi lehekülgi napib, kuid inglise keeles on olemas näiteks üks suurepärane lehekülg www.bulimiahelp.org, mis loodud isikliku kogemuse kaudu.
Mina just sellelt lehelt abi ja tuge saingi. Nüüd tunnen juba väga mitmel tasandil: ma pole enam üksi.