„Minu igapäevaelu kulgeb kärgperes, kus püsivalt on 5 liiget, nädalas kahel või rohkemal päeval 7 liiget ning pühapäeva hommikul pannkoogilauas vahel koguni 9 liiget. Peres on veel lisaks laste lemmikloomad ehk 2 kassi. Minul on tänaseks lahutatud abielust 4 tütart, laste lemmikloomad, uuel elukaaslasel on 2 last — poeg ja tütar. Elame kogu selle kambaga paarismajas (väiksemasse ju ei mahukski!), mille eest maksan üksinda laenu, ja minu endine abikaasa ei pidanud vajalikuks tükk aega mulle elatist maksta, kuni kohtutäitur kohtu poole pöördus.
Olgu, minu pere on ehk ebatavaliselt suur, aga asjaolu, et Eesti mehe huvi pere käekäigu vastu lõppeb lahutusega, on kahjuks üsna tavapärane. Öeldakse küll, et lahku minnes peaks mõlema vanema tugi lastele alles jääma ja laste elatustase sama püsima, kuid reaalsus on tihti teine.
Muinasjutt saab otsa
Aga alustame algusest. Kokku kolides ja laste sündides ei mõtle keegi lahutusele. Ühist kodu, asju ja autot muretsedes ei plaanita, et mina ostan endale, sina endale. Kui vastavat lepingut ei ole, läheb abielus kõik ühisvaraks. Lapsed kasvavad, laen väheneb, vahel käiakse väljas söömas, mõnikord isegi spaas või perereisil. Vanemad käivad tööl, ema hoolitseb lisaks veel majapidamise ja laste eest. Käib lasteaia üritustel, viib trenni ja arsti juurde, ostab riided ja pesupulbrit. Mees parimal juhul maksab, halvemal juhul ei tee sedagi — Eesti naine on ju tubli, saab ise hakkama.
Ja siis see juhtub. Naine on väsinud ja kurnatud. Mehe ja naise omavahelisest suhtest pole midagi järel peale selle, et kaks korda päevas öeldakse tere või head aega. Eks ma muidugi üldistan ja on ka peresid, kus mees ei saabu koju kui hotelli, kus kõik on alati korras, ega osale kodustel pidudel külalisena. Aga enamasti ja nii ka minu elus on naine see, kes pikaajalise suhte kurnatuse tõttu lõpetas. Mehed võiksidki jääda vegeteerima, sest on ju vähemalt koht, kuhu tulla, kõik on korras ja puhas…
See kõik võib tunduda väga äärmuslik, aga uskuge väga paljudes kodudes on sama lugu, mis algab ilusti ja ei lõpe üldse nii ilusti. Eks ma muidugi jälle üldistan pisut ja segan siia isiklikus elus kogetut ja kindlasti ei ole selles süüdi vaid üks osapool, sest koos elatakse see elu täpselt selliseks. Vahe on vaid selles, et üksi ei saa asju parandada ja tihti puudub ühel poolel oskus, soov, aeg või vastuvõtlikkus seda parandada või kuidagi muuta.