KOGEMUS | Kas emad tõesti poputavad iseennast lastele mõeldud elatisraha eest?

 (105)
KOGEMUS | Kas emad tõesti poputavad iseennast lastele mõeldud elatisraha eest?
Pilt on illustreeriv.Foto: Shutterstock

Vahel võib osadele inimestele tunduda, et meestel ei ole õrna aimu ka, kui palju raha laste peale kulub. Isikliku kogemuse, mis selle elatisraha eest siis tegelikult ostetakse, pani kirja nelja tütre ema.

„Minu igapäevaelu kulgeb kärgperes, kus püsivalt on 5 liiget, nädalas kahel või rohkemal päeval 7 liiget ning pühapäeva hommikul pannkoogilauas vahel koguni 9 liiget. Peres on veel lisaks laste lemmikloomad ehk 2 kassi. Minul on tänaseks lahutatud abielust 4 tütart, laste lemmikloomad, uuel elukaaslasel on 2 last — poeg ja tütar. Elame kogu selle kambaga paarismajas (väiksemasse ju ei mahukski!), mille eest maksan üksinda laenu, ja minu endine abikaasa ei pidanud vajalikuks tükk aega mulle elatist maksta, kuni kohtutäitur kohtu poole pöördus.

Olgu, minu pere on ehk ebatavaliselt suur, aga asjaolu, et Eesti mehe huvi pere käekäigu vastu lõppeb lahutusega, on kahjuks üsna tavapärane. Öeldakse küll, et lahku minnes peaks mõlema vanema tugi lastele alles jääma ja laste elatustase sama püsima, kuid reaalsus on tihti teine.

Muinasjutt saab otsa

Aga alustame algusest. Kokku kolides ja laste sündides ei mõtle keegi lahutusele. Ühist kodu, asju ja autot muretsedes ei plaanita, et mina ostan endale, sina endale. Kui vastavat lepingut ei ole, läheb abielus kõik ühisvaraks. Lapsed kasvavad, laen väheneb, vahel käiakse väljas söömas, mõnikord isegi spaas või perereisil. Vanemad käivad tööl, ema hoolitseb lisaks veel majapidamise ja laste eest. Käib lasteaia üritustel, viib trenni ja arsti juurde, ostab riided ja pesupulbrit. Mees parimal juhul maksab, halvemal juhul ei tee sedagi — Eesti naine on ju tubli, saab ise hakkama.

Seotud lood:

Ja siis see juhtub. Naine on väsinud ja kurnatud. Mehe ja naise omavahelisest suhtest pole midagi järel peale selle, et kaks korda päevas öeldakse tere või head aega. Eks ma muidugi üldistan ja on ka peresid, kus mees ei saabu koju kui hotelli, kus kõik on alati korras, ega osale kodustel pidudel külalisena. Aga enamasti ja nii ka minu elus on naine see, kes pikaajalise suhte kurnatuse tõttu lõpetas. Mehed võiksidki jääda vegeteerima, sest on ju vähemalt koht, kuhu tulla, kõik on korras ja puhas…

See kõik võib tunduda väga äärmuslik, aga uskuge väga paljudes kodudes on sama lugu, mis algab ilusti ja ei lõpe üldse nii ilusti. Eks ma muidugi jälle üldistan pisut ja segan siia isiklikus elus kogetut ja kindlasti ei ole selles süüdi vaid üks osapool, sest koos elatakse see elu täpselt selliseks. Vahe on vaid selles, et üksi ei saa asju parandada ja tihti puudub ühel poolel oskus, soov, aeg või vastuvõtlikkus seda parandada või kuidagi muuta.

Algab tõeline saaga, ühtäkki on kõik hägune, teadmata ja kohutaval kombel ootamatu. Inimestest, kes armastasid ja lõid pere, on saanud vihavaenlased. Ei ole asju, mille pärast ei vaielda, aastatega kogunenud ütlemata jätmisi, mida nüüd kõik välja öeldakse ja rohkemgi veel. Kes jagelevad hooldusõiguse teemal, kes vara jagamise üle ja kes elatise pärast. Ja hakkabki pihta jutt, et elatis on liiga suur ja kõik on pahasti.

Koos võetud kohustused saavad järsku ühe vanema ülesandeks

Aga miks on nii, et koos elades oli normaalne reisil ja väljas söömas käia, aga nüüd on see lubamatu? Teadmiseks, et seadusest tulenevalt peavad abikaasad lahutades säilitama lastele samaväärse elu, kui oli abielu või kooselu ajal. Kuidas varem lubatud tegevused siis äkki raiskamiseks muutuvad? Kuidas koos võetud kohustused järsku ainult ühe vanema kohustuseks muutuvad? Sinu lapsed on ikka sinu lapsed, sinu lemmikloom endiselt sinu lemmikloom — mis siis, et sa ise elad kusagil mujal.

Vaadakem asja selle vanema seisukohalt, kelle juurde lapsed elama jäävad. Möönan, et see ei pea olema ema, aga mina kirjutan niipidi, sest vastupidine kogemus mul puudub. Mida siis nüüd edaspidi on vaja üksinda kinni maksta?

Alustuseks eluasemekulud (tihti täies mahus, sest endine elukaaslane on ju soovinud uut eluaset, kus üüri-laenu maksab), sest väga vähestele jääb eluase kingituseks, samuti peab ka see kellega lapsed elavad, maksma kas eluasemelaenu või üüri. Jooksvad majapidamis- ja kommunaalkulud, trantspordikulud, inventarikulud — sest miski pole ju igavene ja purunematu. Samuti ühiselt perre võetud lemmikloomade kulud.

Väga palju raha kulub näiteks riietele. Toariided, õueriided, ööriided, trenniriided, piduriided, suveriided, vihmariided, talveriided, lisaks sokid, sukad, aksessuaarid, mütsid, kindad, kampsunid, trikood ning kõigi juurde vastavad jalanõud. Kuna lapsed kasvavad, korduvad need kulud aastast aastasse üha uuesti. Ja tuletan meelde, et mul on neli tütart — see tähendab järjest muutuva keha järgi ostetud uut aluspesu, samuti hügieenivahendeid tampoonidest seepide ja šampoonidest kreemideni. Jah, mina saan anda osa riideid ka vanemalt tüdrukult nooremale edasi, kuid neil vanematel, kel on eri soost lapsed, pole sedagi kokkuhoiukohta!

Kõik need olid vaid esmavajadused. Lisanduvad haridusega seotud kulud nagu koolitarbed, ekskursioonid, teatrid, üritused, huviringid, vahel isegi taskuraha. Siis on aasta ringi kellelgi sünnipäev, mis toob kaasa lisakulud (nii lapse enda pidu kui ka kingid nende lasteaia, kooli sõpradele). Seejärel jõulukulud, sõbrapäeva meelespidamised jne. Teinekord on vaja käia hambaarstil, silmaarstil, nahaarstil ning hoidku jumal veel selle eest, et mõni laps autokooli tahaks minna, minu kaks last on selle ka juba läbi teinud!

Niimoodi see laveerimine käib. Ei ole nii, et kõik, mis ühes kuus tarvis läheb, püsib kuust kuusse muutumatu. Igal kuul on varuks üllatusi ja mõelda tuleb ka järgmisele või ülejärgmisel kuule. Sügisel tuleb planeerida jõulude kulud, aasta alguses kooli- või lasteaialõpu kulud, suvel mõelda sellele, et septembris on vaja uut ringi kooliasju. Ja kõige tipuks on elu ennustamatu. Kunagi ei tea, millal on vaja teha ootamatuid väljaminekuid näiteks katkiläinud pesumasina asendamiseks või laste haigeks jäänud lemmiklooma raviks.

Ka aeg maksab midagi

Millest ma ei ole veel kirjutanud, on kõikide nende asjade organiseerimine ja aeg ning vaev, mis kulub planeerimisele. Seda, kui mitu magamata ööd haige lapse kõrval üleval istutakse, ei arvesta keegi rahasse. Vanemad, kelle juures lapsed elavad, ei saa lihtsalt hommikul üles ärgata ja teatada, et mina enam ei jaksa, ma lõpetan vanemaks olemise. Samas neil vanematel, kes on pere juurest lahkunud — sagedamini isadel –, on justkui olemas võimalus võetud kohustustest loobuda.
Ja isegi kui mängu sekkub uus elukaaslane, ei pea ma õigeks, et ta sekkuks kulude jagamisse. Igaüks kandku enda kohustusi ise — kui otsustad saada lapsed, võtta kassi ja osta lastele elamiseks maja, siis maksa selle eest, kuni lapsed on suured. Kui otsustad ise elada mujal, on see sinu vabadus, aga kord võetud kohustusest see sind ei vabasta.

Kokkuvõtteks — pere tähendabki kohustusi ja raha kulub nende täitmiseks palju. Jah, ka enda ilusaks tegemisele. Ka lapsed soovivad vahel juuksuris käia. Ema samuti, ka temal on oma vajadused, aga emad käivad üldjuhul ise tööl, et enda vajadusi katta. Lastele kulub jooksvalt palju rohkem raha kui täiskasvanud inimesele, kelle rõivanumber püsib sama. Või peaksime tõesti vaatama iga pereliiget eraldi: „Kuule, sinu ülalpidamiseks ettenähtud summa sai selleks kuuks täis, sina enam süüa ei saa?”

On ainult üks, mis kindel: odavamaks elu ei lähe. Kui isad väidavad, et elatis on suur ning nad on sunnitud selle vältimiseks petma, valetama ja skeemitama, siis uskuge — need summad, mis tegelikkuses kuluvad, on oluliselt suuremad kui miinimumelatis. Või puudub meestel tõesti adekvaatsus näha pereelu kohustusi ja kulusid nii, nagu need tegelikult on?
Kokkuvõtteks ei kaunista emad ennast elatisraha eest, sest lapsed paraku ei ela ainult õhust ja armastusest, vaid neile kulub tihti jooksvalt rohkem raha kui täiskasvanud inimesele."

Autor: E.L.