Paari nädala eest tuli see mõte tagasi ja hoopis teist rada pidi. Ta astus mu teele läbi ühe mu tuttava ning täiesti ootamatult leidsin end mõttelt, et kas tõesti on see märk, et ma pean seda ideed veelkord kaaluma? Mingi imelik võnge mu meeles küsis mu käest, et kas see pole mitte kutse, et me siiski peaksime minema, kui olin eelmisel korral selle armsa mõtte oma peast lihtsalt lahti lasknud? Otsustasin sellele ideele võimaluse anda ning rääkisin oma teise poolega — kui õige läheks? Tema polnud üritusest kuulnudki. Nagu ütlesin, siis me oleme üsna maapealsed inimesed, ei ole me tegelenud ei energiate, ei jooga, ei mediteerimise ega ammugi mitte tantraga. Ma ei usu isegi Feng Shuid, kui seda võib siia võrdluseks tuua. Ometi ei olnud Oskar sugugi negatiivne selle mõtte suhtes. Võib öelda, et kõige rohkem selle idee juures häiris meid hind. Kõik ülejäänu oli natuke kutsuv, kuigi veidike kõhedusttekitav ja kõhklusi istutav.

Igatahes pärast mõnepäevast kaalumist otsustasime me minna. Nii naljakas, kui see meile endilegi tundus, me otsustasime minna. Leppisime kokku, et kohe, kui meile tundub see asi liig, siis tuleme ära! Kui ikka inimesed on kõik konstantselt kuskil teisel planeedil ja me ainsana tundume tavalisena, siis põgeneme. Tegime asja ametlikuks, registreerisime end ära ja jäime 11. juulit ootama.
Kõige hullem asi, mida saime teha, oli see, et paar päeva enne minekut lugesime eelmise aasta festivali kohta ühte väga subjektiivset artiklit. Siis mõtlesime küll, et appi, mille sisse me end nüüd mässisime! Pärast lugesime mõned kommentaarid artikli alt ning rahunesime jälle maha. Kirjutaja pidi olema ise väga äärmusliku mõttemaailmaga ning pritsis lihtsalt sappi. Loodetavasti.

Kohale jõudsime me hilinemisega (tegemist oli tööpäevaga ning festival asus Tallinnast ca 2-tunnise autosõidu kaugusel). Saabudes panime kohe telgi püsti ning astusime vapralt õhtusöögile. Terve festivali toitlustus oli üles ehitatud taimetoidule ning see oli järgmine asi, mis meid veidi muretsema pani. Kahtlustasime, et oleme terve aja näljased, kuna me oleme lihasööjad. Tegelikkuses ei olnud meil häda midagi — kolm lihata toidukorda päevas pluss mõned näksimised basaaril andsid meile täiesti piisavalt energiat sealoleku perioodiks.

Käisime Oskariga kolme päeva festivali kava läbi ning otsustasime, et me teeme oma valikuid jooksvalt enne iga sessiooni algust, kuna kõik tundus meile väga võõras ning koheselt ringe tõmbama hakata tundus väga ennatlik. Igatahes nõustusime mõlemad, et proovime jääda allapoole piiripealsest, kuid ometi kõike maksimaalselt nautida.

Pärast õhtusööki asusimegi valima oma esimest loengut ning otsustasime minna kohe erinevatesse tubadesse — Oskar läks meestekasse ja ma naistekasse. Mõlemad keskendusid tantra naiselikkuse mõistmisele. Õhkkond oli mõnus ja vaba, ilm ilus. Loeng kestis poolteist tundi ning see oli mõistetavas keeles ning rääkis täpselt nendest asjadest, mis on tavainimesele äratuntavad, aga millest me muidu ehk igapäevaselt ei räägi või sellele ei mõtle. Mõlemad jäime rahule ja kuulasime huviga. Algus oli tehtud ning see oli olnud positiivne.

Olime valmis astuma oma teise rännakusse, milleks valisime jumaliku ühinemise tao. See oli juba täiesti teine maailm. See oli tantra tema kõige otsesemas mõistes ning ta suutis meile kui võhikutele näidata, mida ta eneses peidab. Alguses olin ma veidi hirmul, kuid peagi suutsime mõlemad Oskariga end vabaks mõelda ning nautida. Lektor suutis kõike selliselt edasi anda, et see sobis kogu kohal viibinud mitmesajale inimesele — nii meiesugustele esmakordselt osalejatele, kui ka kogenumatele. Meile mõjus see õhtu vabastavalt ja nauditavalt selles suhtes, et saime aru, et kõik on mõtetes kinni. Kui sa ei suuda end piisavalt argimõtetest lahti lasta ja keskenduda, siis sa ei saagi argipäevast välja. Siis sa ei mõistagi end ja teineteist. Me nautisime hetke ja kohalolekut. Mingit piiritut õnnetunnet ega energialaengut me ei tajunud, küll aga oli meil lihtsalt teineteise seltskonnas hea olla ja seda me tundsime. Samas oli kohal paare, kes kõikide silme all kogesid orgasme ilma, et oleksid teineteist isegi puudutanud. Kindlasti ei olnud tegemist algajate tantra harrastajatega. Ometi näitas see, et tegelikkuses ongi see kõik võimalik. Paeluv.

Teine festivalipäev andis meile teadmise, et tantra ei ole üldse mingi pidev seks ja paljalt ringi jooksmine. Ta on mõnus ja täpselt nii siivutu või mittesiivutu, nii hõlmav ja intensiivne, nii hingeline, kui inimene ise soovib. Käisime paaride joogas ja meditatsioonis ning ma võin öelda, et see oli üks erilisemaid asju, mida me Oskariga üldse kunagi teinud oleme. Ja me oleme väga palju erilisi asju teinud! Me ei ole kunagi mingid kuivikud olnud, meie suhe on alati olnud täis kirge ning samas emotsionaalseid hetki. Ometi oli see midagi täiesti püha ja ilusat, mida me enne polnud kogenud. See viis kõik hoopis teisele tasemele. Juba teineteisele kümneminutine silmavaatamine annab hämmastavaid tulemusi. Sinna juurde tantrajooga ja meditatsioon, millest me kuulnudki polnud. See oli võimas kogemus ning teeksin seda iga kell uuesti ja uuesti. See oli absoluutselt võimas.

Veel jättis meile kustumatu mulje gongi meditatsioon. Me pole Oskariga kumbki kunagi mediteerinud. Kavast gongi valides ei olnud meil õiget ettekujutust, mis meid ees ootab. Õpetaja saabudes viskasid kõik end oma mattidele pikali ning sulgesid silmad. Tegime sama. Edasi toimus poolteist tundi maagiat. Kaia Karjatse suutis kolme metallist plaadiga teha selliseid helisid, mida me isegi ei teadnud, et võivad olemas olla. Need madalad helid ei sarnanenud mitte millegagi, ometi olid nad nii kõikehaaravad. See muutus ajas kardinaalselt ning tõi välja nii erinevaid kõminaid, et me olime lummatud. Olime mõlemad poolteist tundi kinnisilmi selles tugeva heliga ruumis ning mõtted käisid seinast seina. Välja tulles ütlesime teineteisele, et raske oli küll ja me ei tea, kas see oli päris meditatsioon, kuhu me jõudsime, aga igatahes teeksime seda veel.

Kogu festivali vältel osalesime enam kui kümnel sessioonil, olime nii loengutes kui meditatsioonides kui praktilistes programmides. Iga korraga muutusime avatumaks ja vastuvõtlikumaks. Jutud paljasti ringi jooksvatest ja igal nurgal seksivatest inimestest on puhas laim. Oli küll alastust ja piiramatust, kuid see ei olnud üldse robustne ega häiriv. Tantrafestival oli üks ilus sündmus, kus olid inimesed meie endi keskelt. Me ei kohanud ühtegi inimest, kes oleks pealtnäha kuhugi kõva obaduse saanud. Kõik olid terve mõistuse ja maailmavaatega inimesed. Enamjaolt olid kohalolijad siiski tantraga palju rohkem kokku puutnud kui meie — lõunasöögilaudades sai ikka väga mõnusaid jutte kuulata, kuidas nad on tee tantrani leidnud. Kõik see oli põnev ja paeluv.

Meie Oskariga pidasime lõpuni kinni alguses tehtud otsusest, et me ei lähe piiripealsetesse programmidesse. Ehk et need sessioonid, mis keskendusid otseselt seksuaalsusele, orgasmidele ja kus viibiti alasti, jätsime me külastamata. Samas ei välista ma üldse, et kui festival oleks kestnud veel kolm päeva, et me oleks ka nendesse jõudnud, sest iga tunniga kasvas meie teadlikkus tantrast ning meie meel avanes aina rohkem. Kuigi olen nii end kui oma kaaslast pidanud alati üsnagi kaks-jalga-maa-peal inimesteks, suutis see festival pakkuda meile hoopis teistsugust vaatepunkti, ja see ei tundunud vale. Vastupidi. Nüüd tagantjärele sellele nädalavahetusele mõeldes paelub mind aina rohkem mõte sellest, et ma tahan veel teada. Veel õppida. Ma tahan veel sellesse süveneda ja ma tahan teada ja kogeda selle maailma saladusi. Ma õppisin, et jooga ei ole üldse mingi niisama väänamine vaid teadlik energia suunamine, ning et meditatsioon ja tantra pole üldse mingi metsapoolsete veider väljendus vaid täiesti puhta ja selge meele tajumine.

Festivalile läheme kindlasti järgmisel korral ka, aga võib-olla jõuame isegi vahepealse aastaga midagi juurde õppida!