Kogemus poes: kumb on tähtsam — kliendid või sõbrannad?

 (22)
Kogemus poes: kumb on tähtsam — kliendid või sõbrannad?
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Praegu on poodidel kiired ajad. Müüjatel on palju tööd — poodi, kus enne jõulupühi rahvast ei oleks, vaevalt leiab. Lugeja kirjutas Naistekale enda omapärasest kogemusest, kuidas ta ehituspoes (jah, kas ehituspoest võib jõulukinke osta!) pidi pealt kuulama kassapidaja lobisemist sõbrannaga.

Sain omapärase kogemuse osaliseks. Saan aru, et oleme ju naised, jutukad naised, lobisejad. Võime vahel lõputult sõbrannadega rääkida. Aga minu meelest ei tohiks seda teha samal ajal, kui teeme tööd…

Käisin eile ehitusmaterjalide poes paari kodus vajalikku asja ja ka paari kingitust ostmas. Vaid üks kassapidaja teenindas kliente. Läksin kaubaga kassasse. Minu ees oli kaks inimest. Müüja rääkis telefoniga ja samal ajal teenindas ostjaid. Inimene minu ees tahtis midagi müüjalt küsida, aga see polnud võimalik. Ostja lõi käega, jooksis müügisaali ja tõi ruttu midagi juurde.

See klient sai igatahes teenindatud, mina ka ja järg läks järgmise kätte. Müüja aina rääkis telefoniga. Ta ei öelnud ühtegi korda klientidele “tere”, “tänan” või “palun”.

Muidugi kuulsin ma paratamatult kogu müüja telefonivestlust pealt. Tundus suhteliselt tavaline sõbrannajutt. Naisena oleksin rohkem olukorrast aru saanud, kui müüjanna oleks rääkinud näiteks oma lapsega, et kui lapsel oleksid olnud mingid probleemid — selliseid asju tuleb ju ikka ette ja alati pole võimalik lapse lohutamiseks või juhendamiseks tööd katkestada. Aga lihtsalt kliente teenindades sõbrannadega lobiseda, imelik…

Seotud lood:

Praegusel väga viisakal klientide teenindamise ajastul tundus see lugu küll hämmastav. Huvitav, kas seda juhtub mujalgi?

Naisteka lugejad, kas teie olete sellist teenindamist kohanud?