Kolme lapse ema: mina olen üks neist, kelle elu vaid kahetsusest ja süümepiinadest koosneb

 (75)
Kolme lapse ema: mina olen üks neist, kelle elu vaid kahetsusest ja süümepiinadest koosneb
Pilt on illustreerivMorgueFile

Naisteka väljakutse peale rääkida suu puhtaks saime kirja emalt, kes on ammu tahtnud oma kogemusest rääkida, aga leidnud selle alati olevat võimatu, sest selline teema on ühikonnas täielik tabu.

Olen 43-aastane kolme lapsega üksikema. Laste isaga abiellusime, kui olin vaevalt 20 täis. Olin abielludes rase — ehmatasin kohutavalt, kui sain teada, et ootan last mehega, kellega olime ainult kolm kuud koos olnud, aga kui mehele sellest rääkisin ja avaldasin ise arvamust, et äkki peaks aborti tegema, oli mees sellele kategooriliselt vastu ja tegi ettepaneku hoopis abielluda.

Abiellusime imeruttu, aga paari nädala pärast… rasedus katkes. Muidugi olin kurb, aga tundus, et mu vastne abikaasa põdes sellepärast palju rohkem kui mina. Igatahes saime kahekesi koos sellest üle ja elu läks edasi.

Varsti hakkas mees rääkima sellest, et peaksime uuesti üritama. Mina aga ei tahtnud: ütlesin mehele ka, et elame mõne aasta kahekesi, reisime, naudime maailma ja teineteist. Mees oli nõus, aga ütles, et küll mul mõne kuu pärast endal meeletu beebi-isu peale tuleb. Läkski mööda mõni kuu, aasta, kaks aastat — minul endiselt ei mingit beebi-isu. Meie suhe mehega oli hea ja rahuldustpakkuv, ainukeseks tõrvatilgaks meepotis asjaolu, et teadsin, et mees tahab väga last — aeg-ajalt ta sellest ikka rääkis.

Seotud lood:

Kui me olime juba üle nelja aasta abielus olnud, tundsin, et nüüd enam asja edasi lükata ei saa — ma küll endiselt polnud tundnud mingit bioloogilise kella tiksumist, aga nägin, et mees hakkab kaugenema ja jahedamaks muutuma, samal ajal kui mina teda üha rohkem armastama hakkasin.

Nii lõpetasingi beebipillide võtmise ära, mees oli selle üle väga õnnelik. Ise lootsin, et rasestumine võtab kaua aega, aga ei, juba kuu aja pärast olid rasedustestil kaks triipu. Üheksa kuu pärast sündis tütar.

Alguses oli kõik hästi, aga paratamatult tundsin tihti, et ma ju tegelikult ei tahtnudki emaks saada. Muidugi armastasin oma last, aga samas nutsin taga oma karjääri… Mees oli alguses superisa, aga ajapikku jäi lapse kasvatamine aina rohkem minu õlule, sest kuna nüüd oli peres ainult üks rahateenija, võttis mees endale rohkem tööd. Ta rääkis ka aeg-ajalt teise lapse saamisest, aga mina tõrjusin seda juttu, kuidas jaksasin.

Kui meie tütar sai kümneaastaseks, olid meie suhted mehega üsna jahenenud. Mitte minu poolt — minu tunded olid suuremad kui varem —, aga mees jäi kuidagi kaugeks. Ta oli pikad päevad tööl ja kui õhtul koju tuli, oli tal vaja teha kõike muud kui minuga aega veeta. Ma ei teadnud, mida teha… Kui ükskord laste teemal juttu tuli ja ma viimases hädas ütlesin, et kunagi ehk tõesti võiks teise lapse saada, siis mees lausa hüppas rõõmust ja muud juttu meie kodus enam polnudki. Mul ei õnnestunud enam kuidagi sellest teemast välja vingerdada…

Seekord läks aega seitse kuud, enne kui rasedaks jäin. Esimeses ultrahelis saime teada, et ootan kaksikuid. Mees oli õnne tipul. Mina olin paanikas. Kui tütar ja poeg sündisid, oli nendega väga raske, aga õnneks mees oli alguses väga palju toeks. Aga mida aeg edasi, seda rohkem ta jälle eemaldus: raha oli pidevalt vähe ja nii ta rabas, et meid kõiki üleval pidada ja oli järjest pikemaid päevi tööl…

Siis, kui kaksikud olid kaheaastased, juhtus see, mis on juhtunud paljude naistega enne mind — sain teada, et mu mehel on armuke. Nüüd, kui ma olin sünnitanud talle kolm last, keda ma eriti isegi ei tahtnud, leidis tema armukese… See meie abielu lõpetaski, ma ei ole oma endisele abikaasale siiamaani andestanud, et ta niimoodi mulle noa selga lõi.

Nüüd oleme juba kuus aastat lahutatud, mees maksab alimente ja tegeleb lastega, aga põhikoorem on muidugi minu õlul. Mul on raske ja tihti tuleb mulle pähe mõte, et miks ma pean sellist elu elama, mida ma tegelikult ju üldse ei tahtnudki. Järgmisel hetkel tunnen kohutavaid süümepiinu, sest kuidas saab üks ema nii mõelda… õnneks on vanem tütar kohe täisealine ja väga tubli, aitab ka palju noorematega. Kaksikutega on muret päris palju, neil on koolis õppimisega probleeme ja kui meil on mingi tüli, siis ähvardavad, et lähevad isa juurde elama… ja minul on jälle süümekad, sest arvan, et nad tunnetavad, et mina neid tegelikult ei tahtnudki…

Sain nüüd oma loo ära rääkida ja loodan, et kommentaariumis mind sõimama ei hakata. Ärge saage valesti aru, ma tõesti armastan oma lapsi, kuid paratamatult tunnen, et selline elu ei olnud tegelikult minu valik. Ja eriti ei olnud minu valik elada seda elu üksikemana...