Kolme lapse ema: on ju ilmselge, kust suur osa tähelepanuhäireid tuleb. Vastus peitub otse meie nina all!

 (15)
Kolme lapse ema: on ju ilmselge, kust suur osa tähelepanuhäireid tuleb. Vastus peitub otse meie nina all!
Pilt on illustreeriv.Foto: Shutterstock

"Lugesin eilsest Eesti Päevalehest, et aktiivsus- ja tähelepanuhäiretega laste hulk on hüppeliselt kasvanud ja hetkel pole teada, miks on häirega lapsi nii palju. Mina ikkagi arvan, et suurt rolli mängivad need nutitelefonid. Loomulikult on ka erandeid, aga sellele ma hetkel ei keskenduks."

“Minul on kolm last, kellest kaks tükki käivad algklassides ja üks veel lasteaias. Algklassis õppivatel poegadel on vanad nuppudega telefonid, mida nad saavadki kasutada vaid emale-isale helistamise eesmärgil. Nad õpivas tavakoolis, üpris suures tavaklassis. Ja ma olen nende jutust aru saanud, et nad on ainukesed, kellel on sellised telefonid. Ega ma ei ole teiste lastevanemate käest uurinud, millised telefonid nende lastel on ja ma ei saa päris kindlalt väita, et lapsed ei luuleta, aga tundub, et tõepõhi on nendel lausetel taga.

Loomulikult on ka minu poisiklutid aktiivsed, armastavad mürada ja õppida eriti ei viitsi. Kuid see pole ligilähedanegi sellele, mida ma artiklist lugesin! Olgu, seal olid näideteks erandid. Aga mis on üldine pilt minu poegade klassides — lapsed räägivad, et neil on raske õppetööle keskenduda, sest mõlema poja klassis on palju selliseid lapsi, kes täiesti suvaliselt ühel hetkel keset tundi püsti tõusevad, sätivad oma näpud püstoliasendisse ja imiteerivad ka häälekalt juurde paugutamist. Või jalutavad tunni ajal täiesti suvaliselt klassist välja.

Seotud lood:

Olen uurinud lastelt, mida nad tavaliselt vahetunnis sõpradega teevad. Poistel on mõlemal paar sõpra klassis, kellega nad vahetunnis siis kaarte mängivad või niisama lobisevad. Kuid ülejäänud lapsed pidavat istuma kella helisedes silmi tõstmata oma telefonis. Vaikuses. Kuni järgmise kellahelinani.

Muidugi on ka minu poisid nuianud, et millal nad ometi endale nutitelefoni saavad. Oleme õnneks abikaasaga siin kindlal arvamusel: nii hilja, kui võimalik! Oleme üritanud lastele igatepidi selgeks teha, et see pole vajalik. Ärge arvake, et me hoiame neid täielikult internetist eemal, see ei ole võimalik. Meil on kodus arvuti ja kui poistel on õpitud, võivad nad seal mõlemad iga päev tund aega olla. Ja ka mängida. Aga ma näen, et ka selle tunni aja jooksul on nad pärast silmnähtavalt rohkem erutunud ja närvis. Minul on hirmus seda vaadata.

Eks kõik algabki kodust. Miks ma julgen seda väita, on sellepärast, et ma ju näen, mis toimub lastevanemate koosolekul. Õpetaja proovib rääkida klassis toimuvatest probleemidest, enamik vanemaid seisab kusagil nurgas ja libistab ennastunustavalt näpuga mööda telefoni… et siis täiesti suvalisel hetkel pomiseda: “ei, meil kodus pole lapsega üldse probleeme, ma ei tea, millest te räägite…” Mind võtab selline suhtumine nõutuks.

Ma ei soovi siinkohal ennast upitada, et küll ma olen hea lapsevanem, ei osta nutitelefone ja piiran arvutis olemise aega. Ei, see pole nii! Ma teen väga palju vigu. Aga ma tahan anda mõista, et tegelikult ei pea kulutama aega mõtlemisele, mis see üks suur tegur on, mis aktiivsus- ja tähelepanuhäireid tekitab — arvan üsna kindlalt, et see on nutitelefon. Lisaks paljudele muudele asjadele.”