Kommentaar emale, kes maksab oma 30aastase lapse elu kinni: äkki sa tegelikult ise ei lase tal suureks kasvada ja ära minna?
Väga palju vastukaja toonud artikli Nõutu ema: tütar on 30-aastane, aga eeldab ikka, et maksan tema arved ja katan toidulaua kommentaariumist leidsime ühe mõtteavalduse, mida tahaksime teiega jagada. Hästi kirjutatud ja sügava sisuga kirjutisest võivad end ära tunda veel paljud teisedki lapsevanemad!
“Kuidas seda nüüd artikli emale paremini seletada… Ühe hea sõbranna näitel siis, kes puistas südant.
Oma last nälga jätta sa ei tohi, sest muidu võib ta muutuda asotsiaalseks ja kui asi läheb kehvasti, võib lapsel ees terendada ka triibuline päike. Nii et kui sünnitasid, siis vastuta.
Praegu, kui sa maksad tema eest, teed suhteliselt õigesti, sest sa suurendad tõenäosust, et vanuigi aitab temagi sind, kui sul elus keeruline on (st. ei hülga sind).
Aga siin on tegemist tasakaaluga: kui sa oled vanemana oma last kunagi mistahes viisil tampinud, on tõenäosus, et ta ikkagi võib su hüljata, sõltumata makstud arvetest jne. Kõik sõltub sellest, et kas ja kuidas ta tajub, et sa temast tegelikult hoolinud oled.
Olukord ei ole teiselt poolt ka kiita, kui järglasel paistab olevat tekkinud harjumus sellest, et sa maksad tema eest kõik. Üks asi on see, kui tal pole piisavalt raha, ning siis tuleb aidata. Teisalt on sinu jutust näha, et ta pidutseb, mis ei ole hea märk.
Üks põhjuseid võib olla paljude vanemate puhul selles, et vanemad on oma laste koolis käimise (mitte teadmiste omandamise, mis on erinev koolis käimisest) ja hiljem tööl käimise teinud ainult enda teemaks, ning seeläbi võtnud lapselt ära vabaduse ise otsustada, mida nad elult tahavad ja kuidas nad oma elu ise korraldada kavatsevad (või kavatseksid). Sellised vanemad on pannud lapse olukorda, kus laps peab just vanematele teenima ja mitte endale või kellelegi teisele, kellele laps head soovib. Ning kas teadlikust või alateadlikust trotsist tõrguvad sellised lapsed iseseisvasse ellu astumast: “Ma ei taha teha seda, mida ema/isa minust tahab. Sest “tema” tahab seda, mitte mina.”
See, et lapse üürikorter on sinu (etteteatamata?) külastuse ajal koristamata, ning tütar käib pidudel, pole parim märk, kuigi koristamatuse võis korraldada ka korterikaaslane.
Siiski on see nende ruum, ning nemad tunnevad ehk esimest korda, et nad ei pea tegema seda, mida vanemad neilt nõudnud on.
Koristamatus on see, kui igast kaupade tühjad pakendid on mööda tuba laiali ja valitseb tolm. Võib-olla puudub toast üks kena kaanega prügikast. Kui muidu puhtas toas on riided laiali, siis on need võib-olla mustad, ning nende jaoks peab olemas valmis mustade riiete korv.
Olukorra pahupool ongi siis, kui last ei ole õpetatud iseseisvalt hakkama saama, ning paljud on juba 40- ja 50-aastased “suured lapsed”, nagu mõnedest kommentaaridest näha on.
Artiklis toodud sarnastes suhetes johtub see olukorrast, kus mõned vanemad tõmbavad või on mingi hetk tõmmanud järglaselt vaiba alt. Pärast on sunnitud aitama, aga ikkagi teevad seda ihnusest ja näpuotsaga, nii et järglastelt on võetud ära võimalus ellu astuda.
Sest töö otsimine ja tööl käimine maksab raha. Kui vanem ei taha lapsele korralikke eeltingimusi luua, siis olukord jääbki keeruliseks, ning lõpuks jääb vanem vastutama kogu järgneva eest.
Sinu lapse puhul on esimesed õiged sammud tegelikult tehtud: ta õpib ülikoolis, on juba teisel kursusel ja elab sinust eraldi. Tal pole lapsi ega ka laene kaelas. Sa aitad teda, et tal oleks võimalus omandada haridus. See on tõeline abi, ning materiaalselt toetades aitavad head vanemad oma lapsed iseseisvasse ellu. Lõpuks kui ta on kooli lõpetanud, on hästi. Kui ta leiab töö, on hästi. Kui ta saab endale pere, on see boonus. Kui ta aitab sind vanuigi, siis on sinu vaev tasutud.
Kui sinu ja tütre vaheline usaldus veel püsib, püüa oma tütrega rääkida nii, et ta ei tunne, et sa suruksid talle oma mõtteid pähe. Küsi, kuidas tal läheb, Tõsiselt ja siiralt”
