Koolikiusamise ohvriks langenud tütre ema: olen emalõvi kombel läinud oma last kaitsma

 (46)
Koolikiusamise ohvriks langenud tütre ema: olen emalõvi kombel läinud oma last kaitsma
Foto: Shutterstock

Lugesin hommikul Eesti Päevalehest koolikiusamist puudutavat lugu ja tekkis tugev tunne panna kirja ka oma lugu. Nimelt langes ka minu kallis tütar koolikiusamise ohvriks ja aastaid tagasi tegelikult ka mina ise.

Nimelt on mul sündidest saadik olnud tänapäeva iluideaalist erinev nägu. Ja selle sama profiili on pärinud mult paraku ka mu tütar. Kui mina kooli ajal kiusamisest pääsesin, sest mul olid väga normaalsed klassikaaslased, siis minu tütrel nii hästi ei läinud. Juba esimesess klassis tehti talle kiiresti selgeks, et tal on “kole nina” ja “veider lõug”. Kui need kaks solvangut end ammendasid, lisandus sinna juurde veel see, et ta haisevat ja kui keegi talle vastu läheb, jookseb too karjudes minema, teised klassikaaslased järgi karjumas, et “tema haiseb nüüd ka”.

See on selline kiire ülevaade, mille eest minu tütart koolis tänase päevani kiusatakse. Kuna täna on nad juba põhikooli lõpus, on see asi natukene paremaks läinud. Väikesed lapsed on üldjuhul õelamad, nad ei näe oma tegude tagajärgi nii palju. Aga vaatamata sellele, et mu tütart enam nii palju ei kiusata, ei ole teda kunagi klassis päriselt omaks võetud.

Ja ma saan ideaalselt aru, et omakohus ei toimi ning kiusamist peaks kuidagi mõistlikumalt lahendama, aga tunnistan, et on olnud kordi, kui mul on läinud kops üle maksa ja olen emalõvi kombel läinud oma last kaitsma. Näiteks kord läksin koolitundide järel ja võtsin ühel põhilisel kiusajal natist kinni ja rääkisin temaga. Jah, olin kuri ja ehmatasin lapse ära, tagajärgi sellele ei tulnud, sest ju ta ei rääkinud kellelegi, aga ise tundsin end veelgi halvemini. Eriti halvasti veel seetõttu, et kiusamine ei lõppenud, läks vaid hullemaks ja nagu näha, kestab tänaseni.

Aga ma olen kurb. Kurb, et minu last kiusatakse ja tahaksin kogu maailma peale karjuda. Kuidas on see õiglane, et teda ei võeta kampa, sest tal on teistsugune nägu? Milline üldse on normaalne nägu?

Ja samal ajal on mul hirm. Hirm selle ees, et mida see teeb mu lapse psüühikaga ja kuidas mõjutab tema tervet tulevikku. Tema enesehinnangut ja kõike muud.

Tänase päevani tunnen natukene, et olen selle probleemiga üksi. Me oleme õpetajatega seda teemat küll korduvalt arutanud, aga suuremat muutust pole tulnud. Mu tütar on vaid öelnud, et õpetajad on talle soovitanud, et ta ei paneks seda tähele ja juttude järgi on nad hakanud ka ise kiusamist ignoreerima.

Oleksime nagu vastu seina jooksnud…

Koolikiusamise kohta tasub rohkem lugeda portaalist Peaasi.ee ja vajadusel küsida nõu ka nõustajalt. Kasulikku infot leiab ka Kiusamisvaba Kooli kodulehelt, kus on olemas ka miniõpik lapsevanematele.