Otseselt reporterina töötasin tegelikult aastate eest. Alustasin algajale kohustuslikest lugudest — reportaaž rannast; maasikahinnad; jalgrattavargused. Aegamööda tuli ka tõsisemaid teemasid, aga tundsin, et ajakirjandus pole ikka päris minu maailm. Muidugi on põnev suhelda ja infot koguda, aga ma pole ka naiivne maailmaparandaja. Iga artikkel ei muuda Eesti elu paremaks. Kui mind kutsuti ühte suurde firmasse pressiesindajaks, ütlesin jah enne seda, kui sealne juht jõudis oma lause lõpetada. Ja nii ta on läinud, olen PR-valdkonnas vahetanud eri töökohti, olnud seotud mitme suure projektiga.

Ülemus näitas ust

Jupp aega tagasi andsin nõusoleku töötamaks ühes kohas asendajana — töötaja oli parajasti lapsehoolduspuhkusel. Tükk aega vaagisin, kas see on ikka õige mõte, pärast olen põhimõtteliselt tööst vaba, kui asendaja tagasi tuleb. Aga väljakutse oli huvitav ja otsustasin proovida. Oi, väljakutse oligi huvitav ja on siiani. Hakkasin lootma, et ehk saan ikka jääda, tehakse mingi reorganiseerimine ja leitakse mulle koht. Ma ei hinda end üle, kui ütlen, et sain ametis hästi hakkama. Ülemused ka pidevalt kiitsid, aga noo jah. Mis sellest kasu. Mõni aeg tagasi öeldi, et põhitöötaja tuleb lapsehoolduspuhkuselt tagasi ja mina hakaku oma lauasahtleid tühjaks tegema. Polevat ka rahalisi vahendeid, et kuidagi töökoht juurde tekitada. Ma olin kabinetis ülemuse monoloogi kuulates näost täiesti morn, ega osanud midagi vastugi öelda. Mis ma ikka saan öelda, täiskasvanud inimesena pidin ju sellega arvestama.

Facebook hädast ei päästa

Kummaline mõelda, elus esimest korda pean olema tööotsija. Ajalehte sain omal ajal praktika kaudu, siis kutsuti juba tööle. Sealt edasi on ka kõikjale ikka kutsutud või olen saanud tutvuse poolest. Postitasin mõni aeg tagasi ka Facebooki, et otsin tööd. Lugesin ette kõik oma diplomid ja tööalased saavutused. Juurde üritasin ikka vaimukas ka olla, mainisin, et kohvitegemine tuleb mul hästi välja, et kui mõnes kohvikioskis kedagi otsitakse, andke teada.

Eks ikka tuttavad jagasid mu postitust, mõni saatis viite töökuulutustele ka, aga suurt midagi sellest ei tulnud. Ühte kohta saatsin oma CV, aga sealt ei tulnud lõpuks vastustki. Üks tuttav võttis mu kohviasja vist tõsiselt ja ütles, et teab ühte inimest suurest hotellist, äkki saaksin sealses restoranis tööd. Ütlesin, et ma ikka selles valdkonnas pädev pole.

Ja appi tõttas alkohol

Paar nädalat tagasi oli praeguses töökohas viimane päev. Jagasin torti ja pakkusin šampust. Suures masenduses jõin end muidugi ise üle pika aja täis ja läksin öösel veel osade (eks)kolleegidega klubirallile. Järgmisel päeval ei mäletanud pooli seiklusi. Millal ma viimati nii jaburalt käitusin, hmm, äkki teismelisena. Aga kainestav reaalsus on, et olengi praegu töötu. Käisin end isegi töötukassas registreerimas. Mulle sattus vastu üks hästi agar keskealine proua, kes hakkas mulle kohe selgitama, mis vahvaid koolitusi ma läbida saaks. Näiteks pakkuski ta mulle seda personalijuhikoolitust ja raamatupidamise põhitõdesid. Mis ma nendega pihta hakkaks? Vaevalt, et keegi mu pärast mõnekümnetunnist koolitust kuskile raamatupidajaks võtaks. Või kui võtaks, siis mul oleks sellest firmast väga kahju. Tööpakkumistest jagas ta näiteks ühte kuulutust, et üks vald otsib pressiesindajat. Väga armas, aga see vald on teiselpool Eestit.

Nii ma nüüd maadlengi probleemiga, mis edasi teha. Eks veidi loodan, et sügise poole ehk on ka töökuulutusi rohkem, aga lootuse peale panustamine on alati kui loto.