Koroonahaige lähedane: viiruse eitajate väiteid kuulates hoian kahe käega peast kinni — kas oma ninast kaugemale ei näegi?
Öelda, et pole kedagi suremas näinud, pole kellegi voodi kõrval seisnud ega ühegi haigega kokku puutunud on ikka tase küll. Kui sa ei tööta haiglas, siis sa ju tõenäoliselt ei näegi kedagi sellesse suremas? Ja vaevalt, et sa ka mõne haige voodi kõrval seisaksid. Nii palju on meie haiglates veel ruumi küll, et need abivajajad jõuavad veel enne suremist haiglasse.
Mis puutub aga sellesse, et ükski eitaja tuttav pole haigestunud, siis saan öelda vaid üht: sul on vedanud! Viimase kuu jooksul elas minu pere üle tõelise šoki. Meie lähedane haigestus ja tema elu rippus nädal aega juuksekarva otsas, kord lõpetas ta lausa hingamise ja vaimselt pidime valmistuma ka kõige halvemateks uudisteks. Kui teda nüüd kaugelt eile näha õnnestus, sest ta lasti lõpuks ometi haiglast koju, oli muutus ehmatav: terve inimene oli kõigest mõne nädalaga kaotanud üle kümne kilo ja suutis vaevu kõndida. Vaatad ja mõtled: ükski gripp seda küll ei tee ja sellist muutust "teeselda" pole võimalik.
Tema sõnul kohtas ta muide haiglas mitte ainult 50+ inimesi, aga ka üks kolmekümneaastane meesterahvas oli seal, kõvasti hullemas seisus kui temast aastakümneid vanemad patsiendid ning ta on tõenäoliselt veel tänagi haiglas.
Nende inimeste jaoks on koroonaviirus tõeline ja mõne jaoks paraku ka surmav. Öelda, et "kui mina ei ole näinud või ise nakatunud" on sellises olukorras ikka ülimalt rumal.
