Kriisi ajal läbipõlemise pärast muretsev naine: ma ei saa enam öösiti magada ja üleüldse süda kogu aeg puperdab
Alates hetkest, kui meid eriolukorra tõttu kontorist kodus töötamise režiimile suunati, olen ma pidanud põhimõtteliselt iga päev tööd tegema. Jah, ka nädalavahetustel, kuigi siis muidugi mitte nii palju nagu oma tavapärasel tööajal. Küll kirjutab keegi mingi pakilise asja kohta e-kirja, küll kirjutab ülemus Skype’i oma uutest ideedest, mis võiks kohe käima lükata või tuleb mõni kolleeg mulle hilistel õhtutundidel oma rasked elu kurtma. Ütlen ausalt — mind ei huvita ja ma tahaks vahelduseks puhata!
Te ei kujuta ette ka, kui mitu korda olen mõelnud kirjutada ülemusele kirja, et võtaksin nüüd hea meelega nädalajagu puhkust välja, sest tegelikult oli mul küll kahenädalane puhkus märtsi lõpust alates planeeritud, aga jätsin selle eriolukorra tõttu ära, sest minna mul ju kodust niikuinii kuhugi ei ole ja just praegu tahaks enda vajalikkust tööl tõestada. Aga selle kõige tagajärg on see, et ma ei saa enam öösiti magada, laupäeviti rahulikult raamatut lugeda ja üleüldse süda kogu aeg puperdab. Kogu aeg on kahe kõrval vahel küsimus, et millal järgmine "pomm plahvatab?" Jube, või mis?
Seega, panen kõigile inimestele südamele, oled sa kellegi ülemus või lihtsalt kolleeg: laske oma töötajatel puhata ka! Me kõik saame aru, et on raske ja paljudel inimestel ei olegi praegu tööd, aga selline elukorraldus ei ole ju ka jätkusuutlik?
Oleks mul vaid aega mõni õhtu pikemalt kooki küpsetada, õue jalutama minna või lihtsalt koduterrassil istuda ja mõtted välja lülitada... Aga ei ole.
Lugejad, avaldage arvamust, kas teil on praegusel kriisiajal pigem rohkem vaba aega või on teil selle lugejaga sarnaselt piir töö- ja eraelu vahel väga häguseks muutunud? Jagage kogemust!
