Kui lahkuminek on üks võimalikest lahendustest, mida iga mõne aja tagant arutatakse, kas see on siis suhe?
Vaatan enda ümber erinevaid paare ja suhteid. Tülitsetakse, lepitakse, tülitsetakse veel ja lepitakse veel. Lahkuminek on kord kuus laual, kuid viimast sammu, et asjad kokku pakkida ei astu kumbki ja mäng käib edasi. Vahel minnakse lahku ära ja siis uuesti kokku tagasi. Ja siis on paarid, kes on aastaid koos juba, kelle suhe ei ole probleemideta, kuid ometi püsib. Mõtlesin pikalt, mis on nende ühine näitaja ja leidsin ühe. Ainult ühe.
Lahkuminek ei ole nende jaoks üks võimalik lahendus. Mitte ühelegi tülile, mitte kunagi, ükskõik kui halvad seisud on, täiuslikku suhet ei ole olemas, aga lahkuminek ei ole lahendus ega võimalus ja ei tule mõttessegi mitte kumbalgi. Tülid lahendatakse ära, mõlemapoolselt, räägitakse asjad läbi ja lahti ning siis minnakse koos edasi. Nad on perekond. Hetkel meenub päris mitu sellist perekonda, mida rohkem mõtlen, seda rohkem neid pähe tuleb — aga nemad ka.
See on see, miks need suhted püsivad. Juba kümneid aastaid maailmas kus lahkuminekud on lausa moes kui nii võiks sõnastada. See ei sobi, võtan järgmise, ja järgmise, ja järgmise.
Ma ise olen tegelikult sama must kui katel! Ma ei ütle, et halb suhe on väärt kannatamist selle nimel, et mitte lahku minna ja kõik suhted ei olegi määratud püsima jääma. Püsivad need suhted, kus mõlemad tahavad olla ja teevad endast kõik, et see suhe püsiks. Mõlemad, ühest ei piisa.
Kuid kui lahkuminek on üks võimalikest lahendustest, mida iga mõne aja tagant arutatakse, kas see on siis suhe? Kas sel on lootust püsima jääda lahkuminekut arutades ja edasi lükates? Kas peaks proovima võtta suhet nii, et lahkumineku variant võetakse laualt maha? Kas seda ongi võimalik teha kui see juba lauale on pandud? Kas see on nagu mõra portselanis, et seda võib glasuuriga katta ja üle värvida, aga see on ikka seal? Kas see jääb kuhugi kuklasse tiksuma, et see kunagi oli variant?
