Aastaid 4-5 tagasi tabasin oma mehe teisega voodist, siis, kui tulin komandeeringust päevakese varem koju ja tema ei osanud mind oodatagi. Tulin, sest tahtsin olla kodus tema sünnipäeval, aga temal olid hoopis muud plaanid ilmselt kohe, kui ma ukse enda taga sulgesin.

Nägin koletult vaeva, et oma hing kokku lappida sellest reetmisest. Olin ikka veel nii armunud ja nii valus oli. Oleks ta minuga siis avatult rääkinud, selgitanud ja löönud kaardid lauale ilma salatsemiseta, oleks kogu asi ammugi minevik. Olin nii armunud ja olin talle kõik valmis andeks andma, kui tema mind pisutki selles toetab ja olemas on… aga tema ei tahtnud ei rääkida, ei vabandada ega mitte midagi teha olukorra tasandamiseks. Hoopis sai kurjaks, et mis ma urgitsen tema asjus, et mis siis häda on, tema on ju olemas ja mida mina teen tühjast probleemi.
Tundus, et ta ei soovi mind, pole iial soovinudki, et ta lausa mind vihkab… just vihkamist kartsin ma kõige rohkem, see tundus eriti julm…

Jätkuvalt vastas ta mu, et kas tahad, lähme lahku, küsimustele “ei”, ta polevat seda iial soovinud ega soovigi.

Rahustasin ennast, et pole midagi, uskusin tema juttu ja püüdsin asjast üle olla. Peaaegu nagu rahunesingi või leppisin, kuid ikka tuli meelde ja tekkis selline tühjus hinge, selline üksindusetunne ja tarbetusetunne, reedetusetunne, et valus hakkas lausa füüsiliselt. Vajusin oma kurbusest mossi ja kössi.Mmul polnud kedagi, kellega oma muret jagada. Ei tahtnud kõrvalseisjaid asjasse segada, lootsin omavahel asi lahendada… Ta nägi mu kurbust, aga kõndis vaikides mööda nagu õhust. Ma rääkisin, aga tema ei vastanud sõnagi.

Tundsin tema ükskõikse suhtumise all end nii kehvalt ja üksi ja see kinnitus, et tema lahku minna ei taha, tundub tema suust lausvalena. Inimene, kes tahaks jätkata koos, märkaks, tuleks kasvõi poolelegi teele vastu, ulataks käe…oleks olemas. Keda polnud ja pole praegu, on tema ja mina aina loodan ja ootan ja mõtlen. Nii on aastad läinud, olen endaga tegelenud, et rahu, kõike võib olla, mis meil ikka nii hullusti, et lähme edasi ja tema ju ikkagi väidab, et tahab jätkata koos. Samas olen tundnud, kuidas heal meelel pakiksin oma asjad ja põgeneksin võimalikult kaugele, jookseks tagasi vaatamata….peaasi, et saaks eemale siit

Tänaseks tunnen ehmatamapanevat põlgust ta vastu. Ma ei oota temalt enam ei mõistmist, ei hellust, ei sooje sõnu, sest kõik temas, kogu tema olek, tegemised ja hoiak, tekitavad vaid põlgust… hirmutavat põlgust. Iga kild temas on vastik, ma ei suuda teda isegi vaadata rahulikult ja mõelda ei taha hoopiski…
Hirmus on nii tunda.
Ma kardan.