Kurb pihtimus: mulle ei meenu lapsepõlvest ükski hetk, kus mu isa oleks käitunud õige isana

Mu läbisaamine isaga pole kunagi eriti hea olnud. Vanemad said mu üsna noorelt ja olid siis ka üpris kogenematud... Kasvasin justkui katseeksitusmeetodil. Isa on alati olnud pisut puhevil ja ennast täis, ajanud rinna kummi, et tema on mu isa ja tal on alati õigus, ei mingit vastuvaidlemist ja nii edasi. Teismeeas oli mul kohe eriti raske temaga isegi ühes ruumis viibida, sest kõike oli tal tarvis kommenteerida. Tema teadis kõige paremini, kuidas mu aega planeerida, millises trennis ma tohin ja ei tohi käia... Jumal tänatud, et mu ema on alati olnud leebe ja rahulik, sest mu ema oli ka ainus põhjus, miks ma juba 15aastaselt kodust minema ei kolinud, et tollase kallimaga elada ja isa juurest pääseda.

Mulle ei meenu lapsepõlvest ükski hetk, kus mu isa oleks käitunud, nagu üks õige isa võiks käituda. Okei, ta teenis perele raha ja ta tegi kodus remonti. Aga ta ei tulnud mulle pimedal ja külmal talveõhtul trenni järele (sest kas mul jalgu polnud all?) ja ta ei toonud mulle poest rohtusid, kui ma haige olin (ema võib seda ju ka teha). Ma vaatasin oma sõbrannasid, kes olid täielikud issitütred ja olin meeletult kade. Nad kallistasid oma isasid ja see tundus mulle nii võõras. Ma sain isalt sunnitud kallistusi sünnipäevadel ja isadepäevadel. Rääkides isadepäevast, siis ma teadsin, et ma peaksin kaardi tegema isale ja tegin ka. Aga ma ei teinud neid kunagi südamest, mul polnud midagi isiklikku sinna lisada.

Paar aastat pärast seda kui ma 18aastaselt kodust lõpuks välja kolisin, läksid mu vanemad lahku. Mu kaks nooremat venda jäid emaga elama ja isa elab üksinda. Pärast lahutust lõi temas järsku isa välja! Ja ma ei pea silmas hoolivat ja armastavat isa, vaid ta ajas selja sirgu ja hakkas igal meie vestlusel rõhutama, et tema on ikka mu isa ja ma peaksin isal külas käima. Ma peaksin isal aitama tööd teha (õppisin dokumendihaldust ja tal oli tarvis tööl sellealast abi — tasuta muidugi). Mina ja mu kallim peaksime aitama ta uues korteris remonti teha (sest ta on ju mu isa) ja temagi külla kutsuma kui perega koos istume. Aga need istumised muutuvad nii ebameeldivaks kui isa ka seltskonnas on!

Nüüd olen 30aastane ja mul on omad lapsed. Ja mu isast on järsku saanud vanaisa. VANAISA! Miks lapselapsed oma vanaisal külas ei käi? Ta on ju nende vanaisa! Eks me siis käime külas. Külla minnes pean muidugi ise kõik söögid-joogid kaasa viima ja veel laua ka ära koristama, et need sinna üldse panna. Pärast ise nõud pesema. Ja terve külaskäigu aja ei uuri isa hetkekski, kuidas meil läheb, vaid elab välja nädala jooksul endasse kogunenud viha, ängi ja pettumuse olgu siis töö või poliitika või mille iganes muu teemal. Enamasti lõppevad need külaskäigud tüliga. Aga tuleb ju minna, sest ta on isa! Ja ta on vanaisa!

Mul tuleb ausõna oksemaik suhu, kui öeldakse, et oma vanemaid peab austama, sest nad on su vanemad. Teate, see austus tuleb välja teenida! Laste armastus tuleb välja teenida ja lastelaste oma ka. Keegi ei ole KOHUSTATUD sinust hoolima lihtsalt selle pärast, et sa ametlikus mõttes oled ta ema või isa! Ja ometi ei suuda ma teda pikalt saata… Sest ta on mu isa.