Järgmised reisiplaanid terendavad mul silmapiiril paari kuu pärast. Seekord küll sinna allapoole maakera, mõnda troopilise kliimaga riiki. Hea on kord-paar aasta jooksul tavaelust aeg maha võtta ning kuhugi eksootilisemasse paika rännata. Mõnus on avastada uusi kohti ja tutvuda uue kultuuriga, olgu see siis seiklusterohke seljakotiretk või mugavustega “kõik hinnas” hotellipakett.

Kui kunagi võimalus, siis meeldiks mulle kindlasti teha maakerale tiir peale, sest mida rohkem erinevaid paiku nähtud, seda avaram on mu silmaring ning seda rohkem oskan ma väärtustada seda, kust pärit olen. Kuid, kas ma päriselt kuhugi mujale ka kolida tahaksin, selles pole ma päris kindel.

Seoses reisiplaanidega juhtusin ma hiljuti lugema blogisid eestlaste kohta, kes on end sisse seadnud Taimaal.

Tai on küll väga erinev Eestist: troopiline kliima, teised traditsioonid ja rahvas, kuid nende eestlaste kirja pandud muljete põhjal saan aru, et neile seal väga meeldib ja otsus terve perega Eestist ära kolida tundub olevat end igati ära tasunud. Olen kuulnud erinevate inimeste reisimuljeid sellest, kui ilus ja tore ning pealekauba odav Tais on, aga kas see on põhjus sinna kolimiseks, eks pean selles ise veenduma, kui reisil ära käin.

Mäletan, kui noorem olin, siis unistasin alati reisimisest ja ideaalis oleksin elanud kusagil välismaal. Pärast gümnaasiumi avaneski mul võimalus minna lapsehoidjaks. Polnud see küll teab mis kaugel, kõigest üle lahe Soomes, aga tähtis oli ju see, et sai Eestist eemale.

Algus oli, nagu ikka, suhteliselt raske. Tihti pärast vanematega telefonis rääkimist lihtsalt tihkusin nutta — selline koduigatsus oli peal. Ei tundnud õieti kedagi ja olgugi, et koolis oli keelt varem õpitud, siis alguses suhtlesin inimestega pigem inglise keeles. Ajapikku, kui juba sõbrad tekkisid, muutus elu palju aktiivsemaks ja pika peale paranes ka mu keeleoskus. Isegi väike suveromanss tekkis seal viibitud aja jooksul ning kui oli aeg tagasi koju pöörduda, siis tol hetkel oleksin eelistanud pigem sinna jääda. Koju naastes aga rõõmustasin — hea oli taas kodumaal olla.

Paar aastat tagasi otsustas üks mu sõber aja maha võtta senisest hallist argipäevast. Ta oli alati ihanud kuhugi kaugemale ja nii siis võttiski ette reisi teisele poole maakera Austraaliasse. Sõber on alati olnud kui kass, kes kõnnib omapäi. Nii läkski ta päris üksinda võõrale maale, võõraste inimeste sekka. Tema sõnul ei olnud algus nii väga raske, sest igasugune paberimajandus on suht lihtne ja juba esimesel nädalal hostelis kohtas ta uusi sõpru, kellest hiljem said tema majakaaslased. Kuna viisa oli tal sinna minnes piiratud, siis tõsiselt võetavaid töökohti ja karjääri tegemist ta ei oodanudki, aga raha oli piisavalt, et elust rõõmu tunda ja ka midagi kõrvale panna. Aasta pärast Austraalias viibimist saabus sõber tagasi kodumaale, sai tagasi enda vana töökoha ning kõik jätkus nagu vanasti, kuid kuu aja möödudes teatas ta, et läheb tagasi. Talle ei meeldivat enam jahedas Eestis. Nüüd siis ongi ta endiselt Austraalias ja jookseb kolmas aasta. Tal on tekkinud partner ning oma tuleviku plaanib ta seal veeta.

Samal ajal, kui mu sõber Austraaliasse läks, kolis sõbranna ära Inglismaale. Ei läinud ta sinna lihtsalt niisama, vaid leidis endale reisilt kaaslase ja koliski tema juurde. Tema sõnul oli algus seal maal suht raske. Vajalike paberite ajamine võtab päris mitu kuud aega ja ka töö leidmine alguses, kui sul kohalik töökogemus puudub, on keeruline. Tänaseks on ta seal küll sisse suutnud elada, aga tulevikus loodab siiski end Eestiga siduda.

Aasta algul kolis teine sõbranna Norra lumiste mägede vahele. Lihtne see otsus ei olnud, sest otsustada tuli ka väikese tütre eest. Kuna aga tema kaaslane veedab tööga seoses enamuse ajast Norras, siis tundus mõistlik ka ise sinna kolida. Elukoht on neil suhteliselt kaugel linnast ja ümberringi on vaikne, aga see ei tundu sõbrannat hetkel heidutavat. Kõik on ju alles uus ning huvitav. Lähitulevikus plaanib ta kohaliku keele ära õppida ja suurema asustatusega piirkonda kolida. Kuna hetkel pole veel päris uude keskkonda sisse sulandunud, ei oska ta lubada, kas tulevik seob teda jäädavalt Norraga või on hoopis siinsamas väikeses Eestis.

Lisaks neile sõpradele on mul veel teisigi tuttavaid, kes elavad küll Ameerikas, Saksamaal, Taanis, Rootsis, Dubais, Hispaanias ja mujal. Kindlasti on nende seas inimesi, kes ühel heal päeval jõuavad otsaga tagasi kodumaale ja neid, kelle jaoks saab mõni muu riik uue kodu tiitli. Kurb on aga see, et kui sõbrad on üle maailma laiali, siis jääb ka suhtlemine harvemaks, rääkimata üksteise nägemisest. Aga eks selle võrra suurem ole rõõm taasnägemisest.

Tõde on see, et igalpool on omad head ja omad vead. Iga inimene peab ise käima ringi ja avastama maailma ning kui tunneb, et kusagil mujal on parem, siis ehk tuleb kuulata enda südame häält ja kolida sinna, kus tõeliselt meeldib.

Kolimine kuhugi välismaale on kindlasti lihtsam, kui oled üksinda või kui peres puuduvad lapsed — selle võrra vähem on sul asjaajamist. Aga kui südames on soov ikka kuskil päikese all elada vaatamata sellele, et peres on juba lapsed, siis ei tohiks see kedagi heidutada. Eks algus ole raske, aga pikemas perspektiivis toob selline muutus kindlasti rahulolu.

Olen ise palju ringi reisinud, kuid senini kohta, kuhu püsivalt elama jääda tahaks, peale enda kodumaa, pole ma leidnud. Kuidas on lood aga teiega? Kas olete ehk teie võtnud vastu otsuse mujale kolida ja kuidas on uue koduga kohanemine teil õnnestunud?