Lapsega liiklusavariisse sattunud ema: rooli taga on kõige ohtlikumad keskealised kompleksides mehed

 (50)
Lapsega liiklusavariisse sattunud ema: rooli taga on kõige ohtlikumad keskealised kompleksides mehed
Panthermedia, Scanpix

Ma arvasin millegipärast kogu aeg, et inimesed, kes teevad liiklusõnnetusi, on mingi omaette liik. Need Teised, sest minuga ju ometi ei juhtu, sest mina järgin kiiruspiiranguid ja liiklusmärke, hoian pikivahet ja ei tegele roolis kõrvaliste asjadega. Olen küll kuulnud öeldavat ja näinud foorumites kirjutavat, et väikelastega emad on ohtlikud juhid ja peaksid hoopistükkis koju jääma, mitte autorooli ronima, aga ei arvanud, et see tõele vastab või kui jah, siis vähemalt mina olen erand.

Suutsingi peaaegu lapse esimese eluaasta autoroolis hakkama saada nii, et mitte midagi ei juhtunud. Isegi ohtu polnud. Jah, korra panin pärast tankimist rahakoti autokatusele ja sõitsin niimoodi ruttu minema, sest laps nuttis, aga seegi olukord lahenes kenasti. Kuni ühel päeval põhjustasin liiklusavarii. Õnneks pisikese plekimõlkimise, kõik jäid terveks ja autod said ainult kergeid kahjustusi. See pani mind aga mõtlema, kas tõesti olen nüüd see paljukirutud “Ohtlik Lapsevanem Autoroolis” või kas sellel müüdil on üldse mingit alust. Kokkuvõttes jõudsin järeldusele, et minu õnnetuses oli süüdi väsimus ja tähelepanematus, mitte fakt, et laps autos. Keegi meist ei ole kaitstud olukorra eest, kus liiklus suunatakse ootamatult ümber ja avastad end hoopis teises kohas, kus olla plaanisid, olles samal ajal ise väsinud ja pea (mure)mõtteid täis ning piisabki vaid sekundi murdosast tähelepanematusest, kui tagajärjed käes ja ootamatult välja ilmunud auto saab mõlgi. Laps ei puutu asjasse, ta oli täiesti rahulikult. Jah, võib-olla ma poleks olnud nii väsinud kui laps poleks mind nii vara üles ajanud ja enne pikema sõidu ajal tükk aega nutnud. Samas väsimus ei hüüa tulles. Hea on öelda, et ära roni autorooli kui väsinud ja hajevil oled. Aga enne rooli istumist ju ei olnudki!

Seotud lood:

Tegelikkuses pole vahet, kas segavaks faktoriks on tähelepanu püüdev laps, lobisev sõbranna, purjus vanaisa, tülitsev elukaaslane, raadiost tulevad uudised, halb ilm, telefonikõne, mida ei saa roolis olemise tõttu vastu võtta ja see muudkui heliseb, heliseb, heliseb — me keegi ei ole kaitstud ootamatuste, hetkelise tähelepanu kõrvalekandumise ja ründavate muremõtete eest. Ideaalses maailmas oleksid roolis ainult puhanud, teravapilgulised, keskendunud, liikluseeskirju järgivad inimesed. Õnneks suurem osa meist tõesti seda olla püüavad ja oskust segavad faktorid välja lülitada saab koos keskendumisvõimega täiesti treenida. Kõige ohtlikumad on minu arvates hoopis need inimesed, kes meelega liikluseeskirju rikuvad, teel ülbitsevad, pikivahet ei hoia, ohtlikke manöövreid teevad ja endast ega teistest ei hooli ning oma alaväärsus, viha ja muud negatiivsed emotsioonid elatakse autoroolis välja. Lapsevanemate kaitseks tuleb öelda, et enamik meist teadvustavad endale pidevat vastutust oma järeltulijate eest ja seetõttu siiski üritavad vältida mõttetuid möödasõite, hoolimatust, ohtlikke olukordi ning loodetavasti on siiski seetõttu mõnevõrra paremad juhid kui üldsus näib seda arvavat.

Oi, kuidas ma ei salli igauguseid stereotüüpe a la “naine roolis, auto kraavis” ja “sureb tee peal, raudselt on pensionär” jne. Statistika väidab siiski, et kõige ohtlikum on keskaealine valge mees Tallinnast nagu hiljuti politseiuudistest läbi jooksis. Aga keskendumisvõime treenimine ei jookse kellelgi mööda külgi alla, lastega või lasteta.