Laste koormust on vähendatud niigi. Juba ammu ei pea nad ise õppimist päevikusse kirjutama, selle töö teevad nüüd õpetajad e-koolis ära. Kui on õppimata, ei ole see mitte tunnis nutitelefonis istuva lapse probleem, vaid õpetaja süü, kes ei suutnud õigel ajal õppimist e-kooli kirja panna.

Kui me nüüd võtame lastelt ära ka kohustuse koduseid ülesandeid teha, jääbki kogu vastutus õppimise ja teadmiste omandamise osas õpetajatele. Ei oska? Õpetaja süüdi, ei seletanud piisavalt. Ei saa aru? Õpetaja süüdi, seletas valesti. Ei jäänud meelde? Õpetaja seletas liiga lühidalt, teised lapsed segasid tunnis, telefon helises või pinginaaber torkis pastakaga. Vabanduse leiab alati, aga süüdi on igal juhul keegi teine. Ja kas tõesti on vaja ära oodata see hetk, kui neid väheseidki allesjäänud õpetajaid hakatakse veel rohkem pommima ja süüdistama selle eest, et nad ei tee oma tööd piisavalt hästi ja ei suuda lastele vägisi tarkust pea sisse taguda?

Koduste ülesannete eesmärk on kinnistada tunnis saadud teadmisi, korrata üle ja uurida lisaks, kui miski jäi arusaamatuks ning vajadusel käia koos vanemaga peatükk üle, kui õpetaja selgitus tõesti ei olnud piisav. See on muuhulgas ka enesekontrolli õpetus — kas mul on kõik tehtud? Mina ise vastutan selle eest, et mul oleks koolitükid õpitud, see on minu ülesanne. Vajalikud asjad homseks päevaks koolikotis? Mina pakin ise oma asjad ja hoolitsen selle eest, et vajalik oleks olemas. Paljudes koolides saavad õpilased asju kooli jätta või õpitakse kahe õpikukomplektiga, millest üks on kodus ja teine koolis ehk ka see kodune enesekontroll ehk vajalike asjade kaasa võtmine on ära jäänud.

Lastel pole enam mingit vastutust ega kohustust, mille tõttu ei kasva neist normaalseid ja kvaliteetseid töötegijaid. Kodus käib koristaja, robot võtab tolmu, masin peseb riided ja nõud… lapsed istuvad ja mängivad arvutis. Majapidamistöid nimetatakse laste ahistamiseks. Lapsed jooksevad ühest trennist teise, sest vot selle koha peal on vanematel mingi valus võistlusmoment ja see on ka põhjus, miks nii usinalt tahetakse kodustest koolitükkidest lahti saada. Laps peab olema parim viiulimängija, korvpallur ja robootik, siis on ta tegija ja vanemad on rahul, suva need koolitulemused. Veidi valepidi käib see võistlus, kas te ei leia? Esimesel kohal peaks ikka olema hinded…

Ja teine asi. Lapsed küll käivad mitmes trennis korraga, aga kas nad seal päriselt ka midagi teevad? Küll on juttu olnud ja oma silmnaga nähtud, kuidas laps läheb trenni kohale, aga istub terve aja põrandal, sest ei viitsi kaasa teha. Treeneril on kasulik teda seal pidada, sest pearaha tiksub, aga laps lihtsalt laiskleb ja haugub vastu, sest treener ei tohi talle halvasti öelda ka. Aga vanemad on rahul — mõtle, mu laps käib viies trennis, on ikka tublikene… koduste tööde jaoks lihtsalt ei ole aega, kaotame ära…

Kui juba kooliajal harjutatakse laiskus sisse, mis siis veel tööelus saab… Karm on nende laste saatus, kes kooliajal ei ole mitte midagi pidanud ise tegema, sest õpetaja asi on õpetada, mitte tema asi õppida, ja kes siis ühel hetkel tööle lähevad. Avastama, et tegelikult ei olegi võimalik kogu aeg mittemidagi tehes head elu elada, vaid tuleb pingutada, vaeva näha ja oma asjad ära teha.

19aastasele on hilja hakata vastutust ja kohustust õpetama. See peab ikkagi käima kooliajal ning kogu koormust ei ole mõeldav panna õpetajatele. Lapsed peavad ise võtma vastutuse oma tarkuse eest, mis nad koolist õpetajate abiga saavad ning harjuma sellega, et enne ei saa arvutisse või õue või kolmandasse trenni, kui kooliasjad pole korras.