Lugedes Kristiina Heinmets Aigro eelmise nädala artiklit võin väita, et olen tema vaadetega üsna samasugusel arvamusel. Eestis puudub tõesti üks kindel süsteem, kuidas lasteaedade ja koolide vaheline koostöö toimida võiks, et see annaks maksimaalseid tulemusi. Lasteaed on siiski baseerunud rohkem mängulisele tegevusele/õppele ning koolid, saan väita vaid selle põhjal, mida olen kuulnud tuttavatelt emadelt ja juba kooli saadetud rühma lastelt, traditsioonilisele (õpik/töövihik)õppele.

Lasteaialapsed, kes on lasteaia lõpetanud ja koolis käivad, on öelnud mulle, et kõige raskem on koolis laua taga istuda, mänguaja puudumine ja isegi seda on mainitud, et lõunaund ei saa teha. Toidud olevat lasteaias nende sõnul paremad olnud, õues viibimisest tuntakse samuti puudust (lasteaias käies veedeti iga päev u 1,5 h õues mängides, õppides, uurides ning avastades). Nii mõnigi laps on tagasisidet küsides öelnud, et puudust tuntakse veel vestlustest lasteaiaõpetajaga. Mina kui lasteaiaõpetaja olevat leidnud iga päev aega, et kuulata nende muresid või rõõme, lahendada päeva jooksul ette tulevaid probleeme ja laste omavahelisi konflikte ning kuulata ka lihtsalt seda, mida peale lasteaiapäeva kodus koos tehti või kus käidi. Usaldussuhe õpetaja ja lapse vahel on lasteaias sügavam ja soojem kui koolis. Mõistan ka kooliõpetajaid, tihe programm ja õppekava, mis on vaja läbida, ei jäta selleks aega.

Lasteaia õpetaja vs kooliõpetaja

Palgast rääkides saan öelda isiklikust seisukohast, et väga rõõmustav on viimastel aastatel olnud järjest tõusev palk, mis näitab, et mu tööd väärtustatakse. Loomulikult rõõmustaks lasteaednikke veel enam ka see, kui see tõus oleks suurem, kuid minu arvates ei ole lasteaiaõpetaja töö see, mida tehakse vaid palga tõttu. Lasteaiaõpetaja peab armastama oma tööd, st. armastama lapsi — laste vanuseliste iseärasustega toime tulemist, nendega koos mängimist, nendega vestlemist. Õpetaja peab julgema vanematega suhelda, omama mingit nägemust, kuhu jõuda tahetakse, kujutleda, missugune võiks olla tulemus, mida selle teatud rühmaga saavutada soovitakse. Kindlasti peab õpetaja suutma ajaga kaasas käia. Lapsed ei ole enam sellised nagu olid varem. Mäletan veel selgesti iseenda lasteaiaaega ja saan võrrelda end praeguste lastega — palju on ajaga muutunud, seega peaks iga rühmaga leidma selle nipi, mis just selle rühmaga toimiks, et koosveedetud aeg oleks võimalikult nauditav ja pingevaba.

Lasteaia õpetaja väärtustamine

Mäletan, et kui omal ajal gümnaasiumi lõpetasin, siis klassiõdedega avaldasime arvamusi, mis alal keegi meist tööle võiks hakata. Mul on vägagi selgelt meeles, kuidas mulle öeldi, et minust saab kas lasteaiaõpetaja, lapsehoidja või sotsiaaltöötaja. Ja lasteaiaõpetaja minust saigi. Kristiina Heinmets Aigro kirjutab oma artiklis, et tänaseks on endistest lasteaiakasvatajatest saanud kõrgharidusega alushariduse pedagoogid ja söögitädidest õpetaja abid, kuid sisuliselt ei ole midagi muutunud. Päris nõus ma sellega ei ole, lähtun loomulikult jälle ainult oma kogemusest. Mina ei saa väita, et mind ei väärtustata. Nii nagu igal töökohal, nii ka lasteaednikel on oma tõusude ja mõõnade päevad. Kuid kui seljatagune on tugev (pean silmas rühma meeskonda, lapsevanemaid, juhtkonda, linnavalitsuses töötavaid alusharidusspetsialiste, kes vajadusel oma abikäe ulatavad ning tuge pakuvad), siis tunnen jälle, et tegelikult olen väärtustatud. Kui taolise võrgustiku toetus puudub võib juhtuda küll nii, et nii mõnigi õpetaja või õpetaja abi tunneb, et tema tööd ei väärtustata.

Õppeprogrammide ebaühtlane tase

Ka selle mõttega, mida Kristiina avaldab olen ma nõus: "Välja on töötatud palju erinevaid ja kindlasti ka põnevaid õppemetoodikaid, mis lasteaedadesse sisse toodud on". Kuid leian, et viimasel ajal on neid ehk liiga palju. Oluline ongi see, et üks lasteaed, või rühm ei viljeleks neist kõiki, vaid sobitaks oma nn. näoga, olemusega, väärtustega. Nii nagu iga asjaga, kõik ei pruugi kõikidele sobida.

Mõnigi programm jätab pigem ärilise maitse suhu. Kas ei tee lasteaednikud seda niikuinii iga päev, omal moel, kas on vaja veel kõiki neid vahendeid ja seda meeletut paberitööd, mis nii mõnegi metoodikaga kaasas käib? Lasteaiad ja lapsed rühmas on väga erineva tasemega. Ka minu meelest oleks ideaalne selline metoodika, kus igal lapsel on huvitav, või vähemalt et keegi ei tunneks igavust või tõrjutust, kuna antud tegevus/ülesanne on talle arusaamatu või üle jõu käiv. Minu meelest ongi oluline, et kõik oleksid maksimaalselt kaasatud, huvitatud ja et ei tekiks seda nn.käega löömise tunnet.

Ka sellega olen ma nõus, et kui üks laps ikka juba esimestes klassides maha jääb, on hiljem väga raske, peaaegu võimatu järele jõuda, eriti veel praegusel meeletult kiiresti arenevas ning tempokas maailmas, kus vanematel oma laste jaoks tihtipeale sellist aega ei ole, mida lapsed võib-olla vajaksid.

Tasuta lasteaiakohtade võimaldamisest räägitakse samuti viimasel ajal üsna palju. Mina isiklikult ei oska öelda, kas ja kui palju lahendaks selline võimalus õhus olevaid probleeme, kuid nõus olen ma sellega, et iga laps, kes on lasteaiaealine, peaks saama lasteaiakoha. See vähendaks ka tööle minna soovivates lapsevanemates pingeid, kellel pole last kuhugi jätta.

Kristiina kirjutas: „Alustada tuleks hoopis hetkel kasutuses olevate õpetajate töökorralduse muutmist, kus paralleelselt toimivad aastakümneid kahe õpetaja ja ühe õpetaja abi mudel ning viimastel aastatel populaarse katsemeetodina kasutuses oleva ühe õpetaja ja kahe assistendi mudeli vahel. 2013. aastal kehtestati haridustöötajatele tööaeg töölepingu seaduse § 43 lõike 6 alusel, kus § 1 kehtestab neile lühendatud täistööaja kestuse 7 tundi päevas ehk 35 tundi seitsmepäevasel töönädalal. Haridusamet on viimasel paaril aastal võtnud kasutusele kuraatorid, kelle kohustus on teha ettekirjutusi nõuete täitmisel laste turvalisuse nimel ja püüdes vähendada lasteaia üldkulusid. Paberil ideaalse normina tunduv idee ei leia toetust pedagoogide seas ja on tekitanud palju rahulolematust.”

Minu isiklik arvamus on siiski selline, et rühmas on kaks õpetajat pluss õpetaja abi. See tähendab, et mina pooldan kattuvat tööaega, nii saab individuaalset tähelepanu pöörata enam lastele (korraga on rühmas 3 täiskasvanut) Kattuv tööaeg tundus alguses võõras, kuid kui rühmas on hästi toimiv meeskond, on see ideaalne variant. Loomulikult ongi ainus oluline nipp see, et meeskond teeb omavahel maksimaalselt kaasatud ja haaratud, seega peaks juht oma töötajaid väga hästi tundma, ning kokku panema ühte rühma võimalikult sarnaste vaadetega ning olemusega inimesed. Ma ei pea siinjuures silmas vanust. Minu jaoks oli kunagi ideaalne meeskond see, kus töötas koos nn. kolm erinevat põlvkonda: mina olin lastele vanema õe eest, minu paariline nn ema eest ja õpetaja abi vanaema eest. Õpetaja abidest rääkides: veidi enam tuleks vähendada koristamise osa (st. kas leida ressursid, et majas käib korra nädalas koristusfirma vms.) Ja kaasata ka õpetaja abi enam lastega tehtavasse.

Teine küsimus tekib, kas on vaja kõrharidusega spetsialisti laste päeva teises pooles, kui õppetegevust ei toimu?- Minu arvates toimub õppetegevus lasteaias alates sellest, kui laps lasteaeda tuleb, ning lõpeb siis, kui laps koju viiakse. Nii väike laps õpib terve päeva jooksul: läbi uurimise, avastamise, mängu, küsimuste esitamise jne. Seega inimene, kes temaga sel ajal koos on, peaks suutma lapse küsimustele vastata, põhjendada üht või teist olukorda, olema kaasatud ning positiivne, energiline ning rahulolev.

Teisena on katsetamise faasis 1 + 2 süsteem, kus rühma eest vastutab üks õpetaja ja kaks õpetaja abi. Kõrgharidusega alushariduse õpetaja nimetus on selle süsteemi vääriline, sest võrdsustab nende töö algklasside õpetajate tööga. Õpetaja vastutab kogu rühma õppetaseme eest ja ei pea tegema pidevaid märkmeid teisele õpetajale. Üks õpetaja suudab oluliselt vähem kahe silma vahele jätta rohkem tuge vajavate laste probleeme. Jällegi olen täiesti nõus, kõrgharidus käib samuti ajaga kaasas ning ka mina soovin emana, et mu laps saaks parima kvaliteediga hariduse ning kohtlemise. Võib-olla on mul jäänud vale mulje, kuid mulle tundub, et inimesed, kel puudub vastav haridus või lastega töötamise töökogemus, tunnevad ise end väga ebakindlalt ning rühmas valitseb pigem kaos, turvatunde puudumine ning mitteusalduslik õhkkond.

Kommenteeriksin veel paari Kristiina mõtet:

  1. Vanematele luua võimalus saada rohkem tagasisidet ühelt kindlalt õpetajalt ja teha suuremat koostööd lapse erivajaduste ilmnemisel. Vanemate roll lasteaia töös peaks olema toetav ja ühistegevuste hulka suurenema.- Olen nõus, kui lapsevanemad ka ise on rohkem huvitatud ja kaasatud ühistegevustega, alati on teatud vanemad kes on rohkem aktiivsemad ja huvitatud, kuid on ka neid, kes mitte millestki väga osa võtta ei taha sedasama on kurtnud ka lapsed ise.

  1. Suurendada erivajadustega laste integreerimist ühiskonda alusharidusasutuses, vaja on suurendada täiendavate tugiisikute hulka maapiirkondades.- Erivajadustega laste integreerimisega olen nõus, kuid kui rühmas onn erivajadusega lapsi, peaks igale neist olema võimaldatud ka tugiisik

  2. Viia sisse võõrkeeleõpe lastaia eelviimases rühmas.- Miks eelviimases, meie lasteaias käivad võõrkeele huviringis soovi korral juba kolmeaastased ning keelekümblusrühmas samuti juba 3-7 (alustati kui rühmas olid lapsed kolmesed ja kestab kuni saavad 7) aastased lapsed

  3. Suunata lisarahastus mitte tasuta lasteaia kohtade loomiseks, vaid vähendada laste arvu rühmades.- Siin ei oska mina ühtset seisukohta võtta, arvan, et kui rühmas on piisaval hulgal täiskasvanuid, ei pea laste arvu vähendama.