Ma ei ole alati mõelnud, et ma ei taha lapsi. Olen ise pärit suurest perest ja pole kunagi elus otseselt üksinda olnud. Kujutasin ikka ette, et saan ka mitu last, 3 tükki vähemalt. Aga aeg läks edasi ja iga aastaga tundsin aina vähem, et tahaks kunagi tegeleda röökiva pambuga, kellest kasvab jonniv väikelaps ja lõpuks mässav teismeline. Jah, nüüd saan palju vihaseid pilke — kõik need perioodid käivad lapse kasvatamise juurde ja need imeilusad hetked kaaluvad üle ahastuse. Aga mitte minu jaoks.

Ma pean endast nii palju lugu, et tahan iga öö korralikult magada. Ma tahan jätkata oma karjääriredelil tõusmist. Ma ei taha olla lapsega pikalt kodus ja tagasi tulles on konkurents nii suur, et ma ei pääse enam tagasi oma praegusele positsioonile. See ei ole minu jaoks väärt seda imelist tunnet, mille kohta ma isegi ei tea, kas ma ennast niimoodi tunneksin.

Eestis vaadatakse minu otsusele viltu. “Mis naine sa üldse siis oled?”, “Küll su meel tulevikus muutub ja oi kuidas sa siis kahetsed!” on kõige levinumad laused, mida kuulen, kui julgen mainida, et ei soovi lapsi saada.

Mul on olnud mitu suhet, kuid ükski ei tundunud õige ja ma nii naudin üksinda olemist. Ma ei ole töönarkomaan, mul on väga palju sõpru, mistõttu ei karda ma ka vanaduses üksi jäämist.

Panen kõigile südamele, et lapse saamine on iga inimese isiklik otsus ja keegi pole kohustatud seda tegema, kui ei soovi. Olge rohkem mõistvamad ja austage inimeste soove, isegi kui need ei lähe kokku teie enda mõttemaailmaga.