Lõpuklassi lapse vanem kurjustab: ma ei ole nõus sellega, et põhjendamatu paanika tõttu mängitakse minu lapse eksamitulemustega!

 (41)
Jaga kogemust!
Lõpuklassi lapse vanem kurjustab: ma ei ole nõus sellega, et põhjendamatu paanika tõttu mängitakse minu lapse eksamitulemustega!
Foto: Tiit Blaat

Eile siis teatas Tallinn, et koolidel on kohustus hajutada liiklust koolimajades ning sundida osad lapsed distantsõppele. Igaks juhuks! Väljavalituteks osutusid vanemate klasside õpilased ehk 8-12. klassid. Täiesti jabur. Otsesesse ohtu seatakse lõpuklasside laste eksamitulemused, koolidesse sisseastumiskatsete tulemused ja sellega seoses kogu nende tulevik.

Ma ei ole näinud, kuulnud ega lugenud mitte ühtegi põhjust, mille alusel tehti valik teiste seas 9. Ja 12. osalisele koduõppele jätta. Need selgitused on olnud lihtsalt “me otsustasime ja sellepärast peab!”

Osaline koduõpe tähendab osalisi teadmisi klassi lõpus, mis tähendab omakorda osalisi eksamitulemusi, need aga otsustavad meie laste tuleviku. Distantsiõppe kvaliteet ei saa mitte mingil juhul olla samaväärne kontaktõppega, see pole lihtsalt võimalik! Esiteks tähendab distantsõpe juba õpetajale endale topeltkoormust, mis omakorda viib selleni, et tal polegi aega ja energiat õpilastele nii palju tähelepanu pöörata. Õpilased saavad selge signaali, et pole vaja nii palju pingutada. Suvaliselt tehakse ära nii palju kui minimaalselt vajalik ja unustatakse sealsamas. Tulemuseks on see, et õpilaste hinded on justkui korras ja kõik on justkui tehtud, aga tegelik teadmiste tase nende hinnete taga on hoopis midagi muud. Lisaks on praegustel 9ndikel ja 12ndikel vaja järele õppida või vähemalt põhjalikult üle korrata pool eelmise aasta materjalist, mis eriolukorraaegse distantsõppe tõttu poolikult omandati. See jääb nüüd siis tegemata või joostakse teemad kiiresti üle, et saaks järgmiste juurde minna, aga kas kellelegi midagi meelde ka jäi või kas õpitust üldse aru saadakse, sellele tegelikult ei ole kellelgi aega ega viitsimist mõelda.

Seotud lood:

Teine ja väga tõsine probleem on distantsõppe korraldamine kodustes tingimustes. Kuidas tagada õpilasele vaikus ja rahu, mida ta keskendumiseks vajab, kui me elame kolmetoalises korteris, peres on ka üks lasteaiaealine laps, kes on distantsõppenädalal nohune ja pereisa peab kontoris esinenud koroonajuhtumi tõtt tegema tööd kodust? Kuidas on võimalik niimoodi õppida, kui ühes kõrvas kostub pidevalt mudilase lälin (kaheaastast ei saa „kinni keerata!) ja teises kõrvas isa lõputud telefonikõned kolleegidega? Ka kevadisel eriolukorra ajal oli see meie jaoks tõsine probleem, aga tol ajal oli tegu ERIOLUKORRAGA ja me kõik suutsime kuidagi leppida, et see on ajutine. Kas ma nüüd pean üle nädala hakkama oma lapsele hotellituba võtma, et ta saaks rahulikult õppimisele keskenduda? Kui jabur!!!

Lisaks võttis kevadel pinget maha teadmine, et tuleviku mõttes ei huvita mitte kedagi, mis su geograafia või ajaloo hinne oli kaheksanda klassi tunnistusel. Aga sel aastal on igal veerandi- või perioodihindel kulla väärtus. Kui tunnistusel on kolmed või mõni mitterahuldav, ei saa sa isegi katseid teha sellesse kool, kuhu oleksid tavaolukorras planeerinud minna.

Mõistlik, normaalne ja õpilaste vajadustega arvestav lahendus oleks olnud jätta distantsõppele või hajutatud õppele või kuidas iganes te seda tahate nimetada, 6-8. ja 10-11.klassi omad ja 9. ja 12. klassid lubada nii kauaks kui võimalik ikkagi kooli kontaktõppesse.

Väga rängalt ebaõiglane on panna Tallinna lõpuklasside õpilased sellisesse olukorda, kui koroonasituatsioon riigis ei ole eriolukorra vääriline. Nende tuleviku arvelt mingit võrdlemisi vähest tulu toovat ennetustööd teha on minu meelest lausa kriminaalne.

Lapsevanemad, jagage oma kogemust, kuidas teie suhtute distantsõppesse?