Kui te nüüd mõtlete, siis viimase kümne aasta jooksul on olnud ülipopp reisida kuhugi maailma teise otsa, Balile või Taisse või Vietnami ja siis sellest reisist sotsiaalmeediasse kümneid pilte postitada, sest siis ikka kõik näevad, kui äge ja eksootiline mu elu on.

Või, kui te käite pealinna tänavatel ringi, siis võite iga päev lugeda kokku päris mitu Louis Vuittoni kätekotti, mis uuena ostes maksavad ca tuhat eurot. Ja ma ei mõtle neid võltsitud versioone, vaid reaalselt on viimase aasta jooksul linnapilti ilmunud vägagi originaalid tuhande eurosed käekotid. Aga kellel neid reaalselt vaja on? Zara 25eurone käekott kannab su asju täpselt sama hästi, lihtsalt staatus pole piisavalt hea. Tuleb ikka postitada Instagrami oranžis paberkotis peituva Louis Vuittoni koti ostu pilt…

Ja muidugi peab igal nädalavahetusel einestama mõnes uues ja popis ning muidugi Instagrami-sõbralikus uues söögikohas, mis soovitatavalt võiks asuda Kalamajas, sest hiljem on vaja endast ikka majade vahel pildistatud moodne klõps postitada.

Ma usun, et kui see majanduslangus nüüd päriselt edasi kestab, siis see kõik kaob üsna kiiresti nagu tina tuhka. Ostetud koti ilu tuhmub, Instagrami ei olegi enam midagi muud postitada kui throwback pilte nendest aastatetagustest reisidest ja kodune toit hakkab ka paremini maitsema.

Ja usun, et siis mingi hetk saab sellest minevikku vaatamisest inimestel kõrini ning nad hakkavad otsima soodsamaid või sootuks tasuta viise, kuidas elu nautida. Balil villa rentimise asemel broneeritakse saunaga majake hoopis Saaremaale, nädalavahetusel kaubanduskeskuses shoppamise asemel minnakse kogu perega loodusesse ning vaba õhtupoolikut pole vaja veeta restoranis, kui saab kodus kaminasse tule teha ja kallima seltsis hoopis sooja jooki juua. Selles kõiges tundub olevat ju midagi armsat ja kodust ja romantilist, või mis?

Seega, ehk ongi hea, et majanduses on kriis ja koroonaviirus takistab reisimist? Õpime lõpuks ometi taas ka igapäevaseid pisikesi rõõme nautima!